kolmapäev, 7. märts 2018

Juhuslikult kiire

Blogosfääris on siin-seal arutatud, kas see, et peab kogu aeg kiire olema, on eestluse alustala? Ja veel on olnud juttu sellest, kui palju keegi võlgneb oma elus tööle või juhusele. Noh. Mul on ikka tihtipeale kiirevõitu. Ma kahtlustan, et osa sellest kiirusest tuleb mu unevajadusest - kui ma magan maha nii palju oma elust, siis napid ärkvelolekutunnid ongi kiired. Teiseks mulle meeldib paljusid asju teha. Nüüd me jõuame juhuse ja tööni. Ma ei ole oma elus kuigipalju tööga saavutanud - juhus on ikka kõige aluseks. Juhus on mind viinud kokku õigete inimestega, läbi juhuse olen ma üldse sattunud kujurite seltsi ja hakanud seda tööd tegema. Kõige seeme on juhus. Aga väetis sellele juhuse seemnele on töö ja oma otsused, nii et mõlemad on ikka olemas. Aga. Ilma juhuse viljastava mõjuta ei oleks ma küll kuigi kaugele jõudnud, parimad asjad mu elus on tulnud ettearvamatult 😊

Nii. Milliseid juhuseid on elu mulle ette mänginud, millega ma oma elu kiireks ajan? Näiteks on mul juhuslikult võimalus käia laskmistrennis. Mul on väga armas treener Ave, kelle tööpluusi pealt ma viksisin maha oma laigulise dressika, millest on siin varem juttu olnud. Ave on kandnud oma pluusi umbes igavesti, see on suurepärase lõikega ja ülimugav riideese. Paraku on see juba väga hõre. Mõtlesin, et otsiks talle uue sarnase pluusi - aga! Sarnase mugava lõikega riided ei ole moes, neid lihtsalt ei ole saada. Seejärel hankisin jupi riiet, rääkisin teise treeneriga, kes "laenas" salaja Ave vana pluusi, millelt võtsin lõike ja õmblesin uue pluusi. Inga tikkis pluusile logo ja nime ning valmis ta oligi, reede õhtul hilja lõpetasin nööpide ette õmblemise. Nööbid tegin ka ise. Ja siis sokutasime selle uue pluusi enne esmaspäevast trenni tema vana pluusi asemele. Siin ta on:



 Nööbid ka:




Ei saa öelda, et see tegemine üldse aega ei võtnud. See traageldamine tegi mu elu tükk maad kiiremaks, aga ka rõõmsamaks. Rikkamaks ma rahaliselt ei saanud, küll aga hingeliselt, mis mõnikord on palju rohkem väärt.

Laskmistrenn võtab päris mitmel moel aega - mitte ainult trenn ja lusti pärast õmblemine, vaid ka võistlused. Osalesin laupäeval Audentese võistlusel, pole nii kehva tulemust vist lasknudki. Osalejaid oli 14 (naiste püstol), sain 6. koha. Selle võistluse suurim õppetund oli, et päevad pole vennad ning mu õlg vajaks vist füsioteraapiat.

Järgmisena elan ma oma elu kiireks kunsti ja käsitöö kaudu - mäletate, küsisin siin hiljuti, kas keegi teab mõnda head näitusekohta meie eelmisele näitusele? Pakkumisi tuli mitu. Tartu Botaanikaaiaga on kokkulepe olemas, Tallinnaga läbirääkimised käivad. Ja teispäeval käisime Laglega Pärnus, kus Ritsik meid lahkesti juhatada võttis. Pärnu Keskraamatukogu ootab meid ja Pärnu Käsitöö Salong samamoodi. Ja mõni mõte jäi veel õhku, ehk edaspidi, kui ma näen, et me selle kõigega ka hakkama saame ja jaksame. Ritsik, ma tänan lahke vastuvõtu eest ning tervita kindlasti ka Krissut 👋! Su kodu on täpselt niisama armas ja soe ja kodune, nagu ma loodan oma kodu ehitada. Kodu süda on loomulikult perenaine - kas ma ise suudan samavõrra soe ja lahke perenaine olla, seda näitab aeg.

Näitused saavad olema ikka kristallvaiku valatud taimedest. Meie väike vabrik on hakanud tootma ka prosse. Siin on valik samblikke:






Muud pudi teeme muidugi ka:



Hetkel on kiiresti vaja vormistada kavand kukest. Kuhu ja milleks, sellest räägin siis, kui asjast asja hakkab saama. Peale selle on (jälle!) töökaaslane haige, asendajat pole kuskilt nii äkki võtta, see tähendab, et tööl on lisakoormus. Homme läheme Maarjaga Konguta rahvamajja oma kaunistusprojekti lõpetama - seintele tuleb ka ilu trükkida. Ning nädalavahetusel ootab üks juubel, kuhu tuleb kaart valmistada.

Külmast ma ei olegi rääkinud veel. Kõige selle vahelt on olnud vaja kütta - külm ruum ei tule kõne allagi. Kaks korda päevas pliiti ja kord ahju. Hea, et siin lõunaosariikides ikka puid veel on, erinevalt pealinna küttekriisist.

Ning terve eelmine nädal oli auto katki. Kui ma siis reedel oma suksu remondimehe käest kätte sain, oli jälle rõõm - ma armastan oma autoremontijat - kaugelt ja platooniliselt, ei vaja tihedaid kohtumisi ega midagi. Aga jube hea on teada, et kui masin puru, võin ma tema peale kindel olla. Üldse - neid armastusväärseid inimesi, kelle olemasolu üle ma õnnelik olen, on tegelikult päris palju.

Kui ma ei peaks praegu tööle minema, siis ma magaksin. Ja magaksin. Ja siis veel natuke magaksin. See kiire on vahetevahel väsitav. Aga - ma ei jätaks sellest praegusest kiirest midagi ära - kui, siis palgatööd võiks vähem olla 😁. Õmblemine, laskmine, joonistamine, näituste planeerimine ja ette valmistamine on ju puhas rõõm! Ja tegelikult on küdeva ahju või pliidi kõrval olemine ka rõõm. Mulle meeldib elus tuli, eriti, kui väljas on krõbe külm.

Aga nüüd ma lähen tööle. Vorsti alla on leiba ka vaja teenida.

6 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

rõõm näha, et ikka ka blogimiseks aja leidsid, Juba ammu ootasin :D Ja puhas rõõm vaatab siit praegu vastu. Küll ükskord magada ka saab, võibolla :P

algusestpeale ütles ...

Mis mõte olekski elul, kus on pidev töörutiin, õhtuti teleseebid ning kord aastas puhkus soojal maal. Või noh, minu arvates tundub see rohkem nagu eksisteerimise, mitte elamise moodi. Ja kuniks jätkub toredaid tegevusi ja toredaid inimesi, siis ajutine kiirem aeg on lihtsalt üks hästi kulutatud aeg.

Morgie ütles ...

Need nööbid vaatavad mind sellise näoga, nagu: "Võta meid endale..."

Morgie ütles ...

st ma loodan, et sa ikka teed neid nööpe veel natuke.
Pluus on nunnu!

Epp ütles ...

Oleks keegi mulle eile öelnud, et saan kunstielamuse internetist nööbifotosid vaadates, ma oleks ütleja välja naernud. Aga nagu näha, there is first time for everything =)

ritsik ütles ...

Aitäh hea sõna eest ja aplaus õmmelustöö eest :)! Kui ma ka suudan kunagi midagi peent õmmelda, ostan sult nööpe.