esmaspäev, 5. veebruar 2018

Kokanduslikud hetked

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, minagi teen vahetevahel süüa. Söömine pidavat olema ainuke töö, mis toidab ja teinekord satuvad kätte algained, mis ilma pisikese töötlemiseta ei taha kõrist alla minna. Kokaraamatuid ma ei fänna, sest minu loominguline natuur ei suuda neid sõna-sõnalt järgida ning milleks siis üldse kokaraamat, kui ma seda kasutada ei suuda? Sama lugu on toidublogidega - kui mulle satub kätte tundmatu toiduaine, siis ma küll guugeldan ja uurin, mida antud toorainest üldse on võimalik teha, tuhnin pisut siin ja seal, aga järjekindlust ma neis asjus hoida ei suuda. Siin on küll mõned erandid, neist ma kirjutan pisut hiljem.

Mida ma siis täna õhtul tegin? Kõigepealt oli saanud ahi köetud ja just kinni. Külmkapis jõllitas mind kotike riivjuustu. Meenus kunagine hitt - hapukoorekook riivjuustu ja tilliseemnetega ning selle mälestuse najal lõin kaussi 2 muna. Puistasin natuke suhkrut ka, sest mis kook see ilma suhkruta on. Ja soola. Kloppisin munad suhkru ja soolaga vispliga segi. Otsisin külmkapist välja üle aja läinud keefiri, valasin sinna otsa paraja hulga. Mmmm... hapukoorega oleks parem olnud, see on rammusam... valasin kaussi keefiri otsa paraja sortsu toiduõli. Segasin. Siis otsisin välja jahu - toiduabist saadud ja täiesti nimetu tumedam jahu. Õrna aimugi pole, kas jämedam nisujahu või midagi hoopis muud. Kühveldasin seda sinna otsa mõned supilusikatäied. Siis tuli meelde, et mul on veel mingeid jahusid - kaevasin välja täisterarukkijahu ja panin seda ka väikse hunniku. Ning umbes lusikatäie rukkikliisid (need teevad iga toidu paremaks!). Rohkem ei julgenud panna, sest tainas ähvardas juba liiga paks tulla, aga kauss oli nii väike, et keefiri ei oleks saanud palju juurde panna. Jahu sisse pudistasin teelusikatäie soodat, segasin jälle. Pilk jäi peatuma kuivatatud kukeseentel - Kõutsi jahimaadelt korjatud, Rahmeldaja juures kuivatiga kuivatatud. Pudistasin neid ka ühe peotäie taignasse ning lisasin natuke mingit rohelist maitseainesegu (mitmekümnest maitsetaimest kodusel teel kuivatatud, Rahmeldaja aia toodang). Sest tilliseemneid ma kahjuks ei leidnud ja midagi pidi ju panema. Siis läks juust. Puder oli juba päris paks, aga las ta olla - siis ei kuku ehk ahjus kakk kokku. Nii. Nüüd sai vormi põhja küpsetuspaber ja sinna otsa taigen. Ahjus lükkasin söed tahapoole ja vormi puhtale kuumale põrandale. Selle kirjutamise peale on kulunud umbes 15 minutit, veerand tunni pärast saan käki ahjust välja võtta.

---

Mis ma enne kirjutasingi? Et on toidublogide ja kokaraamatute osas erandeid? Jaa, on. Üks on Läbikäigu Köök, mida ma loen suure mõnuga, sest seal tehakse just niisama loominguliselt süüa, aga erinevalt minust on Nodsul ka teadmisi maailma köögist ning hea maitsetunnetus. Teiseks leidsin sõbra riiulist tõeliselt inspireeriva kokaraamatu - 20. saj. alguse pärli - Koka-raamat, autor Jaan Koor. 1331 toidu valmistamise õpetus. Vat see on alles! Kõigepealt on gooti kiri väga nauditav lugeda, teiseks on kõnepruuk ning mahumõõdud hirmus armsad (võtke 2 kopika eest saia ja...). Kolmandaks on seal selliseid toite, mida ma oleksin peaaegu nõus sõna-sõnalt valmistama. Näiteks täidetud kapsta pää.
 Kas saab üks toit kehv tulla, kui sinna sisse nii palju liha pannakse ja sula võid veel juurde? Küll võib see olla uhke pää pidulaual! Kahjuks pean selle pää toppimisega ootama hilise suveni, sest suurt kohewa lehtedega kapsta pääd ei ole praegu kuskilt võtta.
 Raamat ise näeb selline välja. Temast on antud läinud aastal ka uus trükk välja. Aga ma kahtlustan, et mitte enam gooti kirjas ja küllap on ta ära toimetatud ning mahumõõdud ja muud toredused välja roogitud... Ega ma muidugi ei tea ka, ma pole seda uut veel oma kätte saanud.
Nii. Ma nüüd lähen ja vaatan, mis ahjus toimub.
---

Käkk on käes. Hea käkk on 😋. Suhkru oleks võinud peaaegu et panemata jätta, aga kõik muu on ideaalne. No ja siin kirjutamise asemel oleks võinud käkil vahepeal ahjus teise otsa keerata, üks on pruunim kui teine. Aga mis sest. 

Hääd toiduwalmistamise rõemu teilegi!

4 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Kohe hea on lugeda, et keegi on sama toiduvalmistamise ree pääl nagu ma ise. Ikka, et mis kapis on ja mis võiks teoreetiliselt kokku sobida. Vahel lähevad eksperimendid ka poolenisti nahka, eriti kui neid enne külalisi harrastada aga see pole reegel. Seda kapsta pääd tahaks ükskord näha ja maitsta küll. eks siis hilissuvisel paaritul kuupäeval kunagi vast õnnestub :D

Anonüümne ütles ...

Ma aeg-ajalt kasutan ka kokaraamatuid ja retsepte. Nt minu kuulus ahjulõhe on algselt ikka õpetuse järgi valmistatud, kuigi tänasel päeval ma teen seda omamoodi juba. Ja siis ma armastan vaadata kokaraamatutest ilusaid inspireerivaid fotosid, kus on sageli ka ägedaid nõusid näha.
Kapstapääd tahaks proovida küll ;)

mustkaaren ütles ...

😁❤

mustkaaren ütles ...

On kohevat kapsast, on! Ma hiljaaegu jõllitasin tykk aega Võru Maksimarketis ilusat värsket käharkapsast, vaimusilmas nägin seda karamellistatud hakkliha ja sulavõiga vormistatult. Ohh...