Selline peaks olema õige naine, nagu mu ema mulle lapsepõlvest peale kinnitanud on. Juba algusest peale läks kõik viltu - ma olen sündinud küllaltki tõmmuna. Ja praeguseks olen jõudnud sinnamaale, et tütar mulle vahetevahel "jõumees emme" ütleb.
Aeg-ajalt jääb silma naiste nurin, et mehed neid alamaks peavad, arvavad, et naisterahva mõistus tehnilisi detaile ei ole suuteline tabama ja muud sarnased virinad. Ma ei tea, kus selliseid mehi on, minu tuttavate hulgas on millegipärast enamasti sellised, kellel on jäägitu usk minu tehnilisse taiplikkusse ja võimekusse. Ja kui mul siis auto siduripedaal jala alt kolksuga ära kukub (täpselt enne pikki pühi), ei tulda mitte appi, vaid juhendatakse telefoni teel, kust internetilehelt ma uue siduritrossi saaks tellida. Võeh. Ma ei oska ja ma isegi ei taha seda autot ise parandama üldse hakata. Ma ei ole seda ka kunagi ise parandanud ju! Ootasin ära järgmise tööpäeva hommiku ja toimetasin auto oma mehhaaniku juurde, kes ei vaevanud mind ülearuste detailidega, vaid tegi kõik korda, mis tarvis. Isegi need asjad, mida ma olin talle unustanud suure ähmiga mainida - katkine esitulepirn ja plärisev summutaja.
Noorena ma olin loll. Tahtsin olla tark, osata ise palju asju ja olla tugev (põhimõtteliselt - tahtsin olla nagu mu isa, st nagu mehed). Nüüd ma tahaksin olla hoopis naine. See, kes ei pea muretsema, kuidas auto parandatud saab, kuidas 7,5m talad lae peale saavad, kust saada saematerjali põrandalaagideks ja kõigeks muuks, kuidas saada püsti korsten, kuidas saada paika katuseaknad jne. Tahan hoopis käia mööda metsi, korjata samblaid ja samblikke (need on kerged 😃), teha neist kunsti. Tahan saagida kujusid väikse kerge saega, nii et saehooldusega tegeleb keegi teine ja palgiveeretamisel ning kujukantimisel ka mõni kobedam muskel abiks on. Tahan olla ekstravagantsete ja eksklusiivsete huvidega proua. Aga ma olen vist hiljaks jäänud... Paarkümmend aastat tagasi oleks pidanud hoopis teise pilguga ringi vaatama ja teistsuguseid otsuseid tegema. Juba siis oli neid rüütleid valgete hobuste seljas vähe liikvel, nüüd ei kuule isegi halli hobu kabjaklobinat...
Ja kui ma praegu hakkaksin nõrgaks ja kahvatuks, ei usuks mind mitte keegi. Kahju. Ma olen tõsiselt väsinud olemast "mees majas".
3 kommentaari:
Tibindus sobiks Sulle veel vähem, enda jalgel on ikka parem seista. Usu, oma mehe mees on veel hullem olla, neid paare ju küll nähtud. Vaata või oma tutvusringkonnas ringi
mees on raske olla jah. Eriti kui päriselt ei ole. Igal juhul tuleb daamiks jääda.Mis kolakaid sa seal ikka kogu aeg tassid?
Khm, khm, tutvusringkonn on silmapaistvalt ere ja värviline loom... ma olin ju lapsest saadik selline kuubik, kes kõike tahtis teha ja proovida, ärge arvake, et ma võimalusel õrn taam oleksin, ikka pillid, masinad ja õuemängud... eks igayks tahab, et vastikuid ja käsilõhkuvaid töid teeb keegi teine, soost olenemata.
Mõnes mõttes on tänapäeval naistele rohkem lubatud kui meestele. Naised võivad kanda meeste riideid, pidada meeste ameteid, mängida meeste pille, aga vastupidi tehes tekib palju paksu pahandust ;)
Postita kommentaar