Vana sõbra Hallani juurde ei saa minemata jätta. See on juba igasügisene traditsioon, peaaegu nagu palverännak (kui nii saab üldse öelda). Seekord olime seal ainult ühe päeva, aalujate lõuna-osakonna esindajatega, aga see-eest millise päeva!
Selleks ei olegi sõnu. On ainult mõned fotod, mis ei anna tegelikkust kuigi palju edasi.
 |
| Peaaegu nagu kodukolle :) |
 |
| Päikseline koer |
 |
| Ussuuri pirnipuu e. kaunis õhetav pruut |
 |
| Jupike pruudiloori |
Nii palju soojust, rõõmu ja naeru, lusti ja lõbu pole ammu olnud. Hing on siiani kerge sees.
Tagasi lõunaosariikidesse jõudsime sügavas pimeduses, ööseks jäin Taga tallu. Hommikul kodu poole sättides oli ilm hoopis halliks läinud, aga oma võlu oli sellelgi. Tegime suurelt teelt pisikese kõrvalepõike, siin on nüüd hüpetega vaade Tamsalt Laguja suunas.
Ah, kus tahaks veel rändama, aga ega kogu aeg ka ringi tritutada ei saa. Keegi peab tööd ka tegema vahetevahel. Hetkel on lõpusirgel kaks suuremat puunärimist, nii kui need valmis ja õigel kohal, näitan teile ka.
6 kommentaari:
Aitäh, ilusad päris fotokaga tehtud pildid. On ruumi, valgust ja värvi.
Hypetega tee on lahe vaadata ja kaasreisijad alati ohivad vaimustusest ;)
Nii lahe tee :) aga see varasügisene laupäev jääb üheks helgemaks hetkeks ilmselt päris mitmeks ajaks. Oli jah nalja ja naeru ja siirast rõõmu. Õnne olla omade seas hindan ma alati kõrgelt :)
Tänud jagamast!
Mõnikord tõesti polegi sõnu vaja.
Hüpetega tee on mõnus :)
Teil oli ilus päev.:)
Minul oli hullult töine nädalavahetus, ei pääsenud kuhugi. Näeb vähemalt piltegi, väga põnev aed.:)
Heas mõttes kade selle päeva pärast,, noh, et ise tulla ei saanud :) , aga küll tuleb neid päevi veel.
Postita kommentaar