Kohtumised noorte tehnikutega ehk kolm on kohtu seadus

Sain mina ühe pikale venima jäänud väiksema töö tehtud. Sain raha. Läksin poodi. Otsisin kompetentset müüjat, aga ei leidnud. Leidsin sama ebakompetentse neiu, nagu ma isegi. Kobedamaid müüjaid ei olnud hetkel saadaval. Noh, vaatasin, pidasin aru, ostsin pisikese kompressori ja kimasin koju. Kodus hakkasin instruktsiooni lugema ja hinge hiilis kahtlus, et ma pole saanud siiski seda, mida vajan (juhendis oli kirjas, et üle 1,5 min ei või järjest töötada, võib üle kuumeneda!). Paar päeva hiljem külastas mind Hallan, küsisin tema käest, mis ta aparaadist arvab - ta ei arvanud hästi. Niisiis võtsin praktiliselt kasutamata (minutikese oli minu käes mootor töötanud) kompressori ja viisin poodi tagasi, sooviga saada korralikku nõustamist ja selle tagajärjel saagide ja teiste tööriistade puhastamiseks sobiv aparaat. Niiviisi. Leidsin Mehe. Mees juhatas mind natuke kallima, aga igal juhul usaldusväärsema aparaadi juurde, mis sai väiksema vastu vahetatud, natuke pidin ka juurde maksma. Muuseas, see oli neil antud mudeli viimane eksemplar. Tulin koju. (vahepeal ostsin poest jäätist, sest tehnikaga tegelemine on kurnav.) Ühendasin kompressori kodus vooluvõrku, vajutasin nuppu, masin hakkas toredasti urisema, seier manomeetril kerkis kenasti. Hakkasin saage pealt puhastama filtriteni veel ei jõudnud. Ülemise rõhupiiri saavutamisel lõpetas mootor töö, täpselt nii, nagu peab. Ja siis... puhusin, puhusin, rõhk järjest langes, aga aparaat ei mõelnudki uuesti tööle hakata. Oeh. Näppisin kõiki võimalikke nuppe, võtsin juhtme seinast ja panin tagasi, aga ei midagi. Siselülitamisel läks ainult sisselülitamise nupp hiilgama, st elekter oli olemas, aga sellega kõik piirduski. Vandusin kõva häälega. Helistasin kliendile, et täna vist kuju saagima ei jõua. Pakkisin uue tööriista jälle algasendisse ja sõitsin Tartusse tagasi. Poes olid inimesed väga lahked, võtsid nukra aparaadi tagasi ja lubasid ülejärgmisel tööpäeval raha tagasi kanda. Oeh. Läksin järgmisse poodi. Ootasin müüja tähelepanu (nõuannet tahtsid paljud saada) kannatlikult päris pikalt. Lõpuks sain endale müüjapapi (umbes 60-aastane mees) tähelepanu. Otsisime mulle sobiva mudeli, proovisime selle töökorras oleku kohapeal järele ja läksin kassasse maksma. Makstud, toppisin parasjagu tšekki rahakotti, kui müüja küsis, kas ma jaksan selle kasti ise välja viia? Ma oleks peaaegu küsinud, et kas ma näen nii jõuetu välja?! See on midagi umbes 7 kilo. Aga ikkagi nii armas oli, minuvanused mehed enamasti selliseid küsimusi enam ei küsi. Igatahes tänasin, haarasin kasti kaenlasse ja tulin koju. Kus oli vahepeal vihma hakanud sadama...

Ma ei tea, mis eripära sel suvel on, aga ükski tehniline vidin ei taha ühe korraga kohe korras olla. Mõlema saega sain 2x paranduses käia, enne kui need korda said. Autost ma parem ei räägigi. Nüüd siis kompressor... Aga vähemalt on see viimane eksemplar mugav, ilus heleroheline ja 2a garantiid on ka.



Vahepeal käisin ka Hiiumaal, pilte mul sealt pole, sest fotokas oli koju jäänud. Aga mis seal ikka, kes väga tahab, saab teiste kokkutulekust osavõtjate pilte näha fb Eesti Looduskaitse Seltsi kodulehel.

Jubepalju rahvast oli. Ligi 450. Toitlustajad olid ka vist esimest korda sellise massi ees, esimesel hommikul oli pudru kõrvale moos serveeritud tillukestes magustoidukausikestes... Teiseks päevaks olid nad juba õppinud ja alla 2l anumate midagi lauale ei pandud (puder oli muidugi veel palju suuremas pajas).

Ekskursioonid olid loomulikult toredad, aga sellise massiga jääb teinekord nii mõndagi kuulmata-nägemata-tajumata. Mitmesse kohta tahaks tagasi. Kõige ägedam oli pühapäeva hommikune matk Kaevatsi laiule. Läbi mere. Vesi oli üle põlve, ilus särav ilm, tore jalutuskäik. Tagasi oli äge vaadata - kõik 600m mererada oli inimesi täis, nagu Balti kett. Laiul aga ootas meid üllatus - maa poolt kerkis kohutava kiirusega must mürisev pilv. Aeg oli piiratud, oodata polnud seal midagi, hakkasime tagasi sumama. Merevesi oli ikka palju soojem, kui taevavesi... Korra lõi välk merre ka, aga meist piisavalt kaugele õnneks. Jõudsime busside-autode juurde läbimärgadena. Õnneks oli ikka kuivi riideid, sain ühe püksipaari väljagi laenutatud. Peale kosutavat mereskäiku saime imelise kontserdi Pühalepa kirikus, Collegium Musicale ja Ene Salumäe orelil. Suurem osa kontserdist olid Veljo Tormise rahvalaulud, minu absoluutsed lemmikud. Peale kontserti aga ei olnud aega meeliskleda, kimasime broneeritud pilet näpus praamile. Seal oli ikka silmatorkavat rahvast - üks mees, kes meie lähedal istus, oli lühikeste retuusidega, millel sinised lilled peal. Jalas oli ainult üks sandaal. Teadagi, merematkaline, kes muu :)

Sellise lühikese aruandega praegu piirdungi. Tuleval nädalal olen Varbolas (tulge külla!) ja peale seda peaks ikka pilte ka saama.
---
Ah jaa, paar udupilti kompressorini viinud teosest ikka ka. Telliti vanamees ja lilled, ma tegin kaku omast käest juurde :)