pühapäev, 10. juuli 2016

Imede aiad

Eile oli aalujate kokkutulek. Külastasime kokku nelja aeda, minu kätte fotokas ei saanudki, Lagle üksi klõpsis, nii et seekord siis üldiselt makrofotod. Männituka talu oli imearmas ja külalislahke, suurte kivivallide vahel vanade jändrike mändide all. Oli oma sadakond hostat, aga ka kõike muud. Ja peale kauni aia oli kokkutulekul loomulikult segane kamp taime- ja aiahulle, silmade hiilates usinalt taimi vahetamas, üksteist kallistamas ja loomulikult ka pärast pika laua taga söömas kõigi poolt kaasa toodud hõrgutisi. Tõeline pidu! Taimede koha pealt tahtsin küll piiri pidada (sest tegelikult ju mul ei ole kindlat aeda!), aga kuidagi kleepus vahetuse käigus käe külge sieboldi priimula, pärljalg ja kolmissõnajalg. No mis teha, kui mõte elust ilma nendeta hakkas lausa hinge matma! Eks ma kolin nad uude paika kaasa. Üldse, kõik, mida saan, kolin kaasa ja rohkem. Aga sinna on veel natuke aega.

Kui esimene nähtud aed oli vahva taluaed, siis teine oli armas Anglesina linnaaed. Midagi väga tuttavlikku oli seal, kodune ja soe. Lillherneste ja rooside lõhn on siiani ninas (omapärase äärmiselt meeldiva aroomiga ja imeilus Lady Emma Hamilton on järgmine eluliselt vajalik taim! Küll ma ta kunagi varsti saan!).

Kolmas aed oli Taivi aed (ega ma nimega ei eksinud?) ja juba vana kollektsiooniaed. Jälle linnas, väiksel pinnal imelised külluslikud aardekooslused. Kõige silmatorkavam ja muinasjutulisem paik oli rattakujulise võraga pihlakas, mille tüvel elas luuderohi, selle all aga lugematus koguses erinevaid mägisibulaid... Seal aias kleepus mulle käe külge valkjas kuldkannus.

Päeva viimane aed oli Hallani aed Palmse külje all, mis oli niisama maagiline nagu alati, kui mitte veel rohkem. Lõke, Kaarna kitarr ja loojuva päikse kiired andsid selles skulptuuridega park-aias hinge kirjeldamatu soojuse. Sellist teist kohta pole. Nagu Lagle hommikul ütles - kõik aiad on toredad, üks toredam kui teine, aga ükski ei tekita päriselt vau!-effekti, sest ta on Hallani aeda enne näinud. Nii mõnigi kaasreisijatest lahkus sealt koduteele hingelise vapustusega. See on aed, mida ei ole võimalik päriselt kirjeldada. Saab ainult lugeda üles elemendid, mida silm näeb. Puud ja põõsad (no kõiki liike on!), kivid, rodod (üle 500), skulptuurid, kivipaadid, kutsuv lõkkease, muru, hein, madarad, kellukad, kilpjalad, karikakrad... Kuid seal on ka väga palju seda, mida silm ei näe, aga hing tunneb. Rahu. Tasakaalu. Mängulusti, lõbu ja rõõmu. Täiuslikkust, milles on ometi olemas liikumine - see on arenev ja muutuv täiuslikkus. Hallan on selle maalapiga täiesti kokku kasvanud ja iga liigutus, mis ta teeb, iga taim, mis istutab, iga oks, mida kärbib, just õige. Ja nii ma käin seal justkui palverännakutel, ikka ja jälle ja avastan iga kord midagi uut. Varsti lähen jälle :)

Koju jõudsime napilt südaööl.

Lagle tehtud pilte ka:
























Mul on õnn, et elu on mind aednikega kokku viinud, fantastiline seltskond! Aitäh, et te olemas olete!

16 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Otse loomulikult oleme me parim seltskond :P Lagle on tõeline pildimeister :D

MUHEDIK ütles ...

Sellised reisid ja Aalujate seltskond on hingekosutavad ja annavad jõudu pikaks ajaks.
Hallani aed on väga isesugune, ehk meie ainuke tõeline metsaaed, mille puude lummust on peremees oskuslikult, pieteeditundega ja hingestatult täiendanud.

thela ütles ...

Ajate mulle isu peale, seda Hallani aeda tahaks ikka ka oma silmaga näha.

Lendav ütles ...

Hallaniga pole muud, kui sobiv aeg kokku leppida ja minna! Tean, et on teisigi, kes hea meelega tuleks ja kui Kaaren on nõus kitarriga privaatkontserti andma, võitab Hallan meid igal ajal vastu :D

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Aga mina nägin sind ja Laglet eile, pühapäeval Tartus Hansalaadal! Kuna ajasin tädiga tema telgis juttu, ei saanud tervitama tulla. :)

algusestpeale ütles ...

Mina ka hea meelega külastaksin kunagi Hallani aeda, sest peale Sinu erakordselt poeetilise postituse lugemist on tunne, et kui see aed nägemata jääb, siis jääb ka midagi olulist elust puudu.

kaaren ütles ...

Aitäh, et meid sinna juhatasid. See murdis nii mõnegi narratiivi ja paradigma aianduses :)
Need makrofotod on ilusad, nauditavad, maitsvad.
Anglesina aias nähtud roosisortidest vist enamik on eluks hädavajalikud.

Lendav ütles ...

Hansapäevadel käisime jah. Eesmärk oli leida mu emale sünnipäevaks uus rahakott (toetasime Tartu nahafirmat http://www.papillon.ee/index.php? , käisime seal spetsiaalselt nende letti otsimas) ja saime ikka vihma ja kõike. Kohvikusse esimese vihma ajal, raeplatsilt potitehase kaks kruusi, Taskusse teise vihma ajal (enne oli Lagle nostalgia mõttes ennast suhkruvatiga kleepima ajanud) ja lõpuks ikka koju ka.

Futu ütles ...

See Hallani aed paistab olevat midagi sellist kuhu tuleb kindlasti minna.:)
Milline sõstrapilt, nii mahlane.:)

Kiku ütles ...

Nii teistmoodi pildid, aga nii ilusad ja kassi olete ka veel pildile saanud.

Lendav ütles ...

Ikka kass ka, kuidas siis muidu!

Kiitus piltide eest läheb puhtalt Laglele :) Annan edasi!

Togram ütles ...

Oli üks väga vahva päev. Tore on Sinu ja Su tütrega lähemalt tuttavaks saada. Pildid on ägedad!

Aedkutsub ütles ...

Huvitav on jälgida inimeste näoilme muutust Emmat nuusutades - nagu oleks korraks ust mingisse muusse maailma paotanud. :) Oli kena kohtuda.

Lendav ütles ...

Emma oli tõesti uks teise maailma, see maailm vajab lähemat uurimist :)
Aitäh oma aeda lubamast!

notsumaja ütles ...

Esitan täiesti teemavälise küsimuse: ega sul suuri tühje purke tarvis ei ole? mul on mingi udune mälestus, nagu sa oleks maininud, et sul on vahel purke vaja. Mul on üle (lisaks on üle kõvasti kodutekstiili, aga seda ei lähe inimestel reeglina nii akuutselt tarvis).

notsu

Lendav ütles ...

Tänan pakkumast, hetkel mul purgipuudust pole. Kunagi on olnud juttu piimapurkide teemal. Otsisin piimamehe käest piima võtmiseks 2-liitrist keeratava kaanega purki, aga praeguseks olen nendega väga hästi varustatud. Kui ma olin ühe sobiva suurusega purgi Peterburist toonud, siis avastasin, et kohalik kodutarvete pood müüb samasuguseid :D