Sest kirjutatud on: Ega see paremaks ei lähe, kui sa seda näpid*

Praeguse seisundit võiks kirjeldada sõnadega Lu-Tze kulunud pruunikaanelisest märkmikust: "Mul on ainult kaks kätt, ma ei jõua rohkem!". Algallikaks siis proua Cosmopilite, Ankh-Morpork, Quirmi tänav 3, toad välja üürida, väga mõistlikud hinnad**.

Ülepäeva on hiigelväsimus, aeg-ajalt tahaks nutta, halada ja pehmetel patjadel hõljuda. Järgmiseks päevaks on seisund tavaliselt muutunud, olen jälle lootusrikas ja püüan omadega kuidagi hakkama saada. Paraku kestab helgem olek ka umbes päeva, sellele järgneb vältimatu halin ning tunne, nagu oleks peksa saadud. Olen jälginud, et uneaega oleks piisavalt. Olen püüdnud võtta endale vähemalt ühe vaba päeva nädalas (paraku kulub see teistele tegemata töödele ja hädavajalikule suhtlemisele, mida tööperioodil ei ole).

Uus tööots, mille üle ma siin hõisanud olen, hakkab oma tõelist palet ilmutama. Ruum on jätkuvalt tore, mulle töökojad meeldivad. Aga mulle järjest rohkem ei meeldi stüreeniaurud. Ja klaaskanga tolmu sügelus randmetel, pahkluudel, lõual - igal pool, kuhu tolmul mugav maanduda on. Nagu klaasvati sees oleks püherdanud. Ning kolmandaks - lõpuks hakkab selguma, kui kiire ma olen, kui kiiresti seda tööd üldse on võimalik kvaliteetselt teha ja kuna tasu on tükitöö eest siis... Poolelioleva töö lõpetan ära, aga kas ma sinna rohkem lähen, on juba päris sügav mõtlemise koht.

Saagimine ei ole ka kerge töö. Väsitab roppu moodi. Aga see on vähemalt mu enda asi, kuidas ma midagi teen ja vähemalt kaasneb puunärimisega looming. Stüreeni ka ei ole ning saepuru torgib klaaskiuga võrreldes lausa pehmelt. Pühapäevaks lubati juba päris kena sooja, lumi sulab, mätas varsti kuiv, kujuri tööaeg hakkab kätte jõudma. Viimane aeg üle kontrollida, kas sügisesed kujuhuvilised, kes kevadet ootama jäid, on alles? Ae?

 *Pratchett "Ajavaras".
 **Pratchett "Ajavaras".