pühapäev, 24. jaanuar 2016

Pühapäeva hommik

Reedel kolistasin mööda ilma ringi, Rahutu Rahmeldaja juures toimus pisike mullaga maalimise üritus. Öösel pidin Tartust Lagle peale korjama (neil oli koolis ööülikool) ja koju tulema, aga kussa saad. Ilm kruttis kraade. Küla peal otsustas auto sel hetkel, kui ma 22.30 hoovist Tartu poole sõitma hakkasin, välja surra ja nii jäädagi. Egas midagi, võõrustaja tõi ise oma tööautoga Laglekese ka külla ja magasime seal õndsa une, koer mu diivani ees truult und valvamas (korra ähvardas näo ka ära pesta, aga sain talle viimasel hetkel selja keerata :D ). Külas oli tore, kõik kassid said põhjalikult ära silitatud ja vorstiga toidetud ning kaugeid külalisi nähtud, mõnusate inimeste seltsis on mõnus. Enne lõunat hakkas pisut soojemaks minema, lõpuks sulatas majaperemees peale pikka urgitsemist masinal miski jäätropi kusagilt eest (ma olen selle koha pealt eriti loll, ikka ei saanud õieti aru, mis seal viga oli...) ja saime liikuma. Külm öö oli kodutee eriti kauniks härmatanud, Lagle ahastas terve tee, sest fotoka aku oli tühi. Ei jäänud muud üle, kui plaanida järgmiseks hommikuks metsa pildistama minna.

Hommikul oleksin mina maganud õndsat und edasi, aga Lagle hakkas nagu uni mulle juba kell 8 peale käima ja kuidagi venitasin lõpuks ennast maast lahti.  Välja saime Laglega pisut hilja, viimane päiksekiir kustus vaevalt tõusnuna pilve taha enne, kui päris metsa jõudsime.


 Suurem osa ajast oli fotokas Lagle käes.
 Viti torn. Õudne ronimine, mu talvised matkapüksid olid pisut kitsad ja võitlesin pükstega igal trepiastmel, et nad ikka mu jalga painutada ja tõsta lubaks... Täitsa väsinud olen siiani.
 Samblikke torni taladel pildistasin loomulikult mina :)
 Nupsulisi ja nöörilisi faktuure ka mina.
 Mets oli punutud ja punumata lumelõngu täis.

 Mõni nööriots lausa niisama ripendamas.
 Hei, käsitöölised, hea jäme sokilõng!
 Liivamäelt on alati ilus vaade üle Elva jõe, kui veel päiksekiirt ka oleks... Aga ei, selle asemel oli jubekülm tuul ja kõht hakkas ka tasapisi tühjaks minema.
 Ega siis veel koju saanud, nõiamaja juures tuli möödaminnes ka väike peatus teha. Laguja oja mätlik luht ja läbi pilve on korraks päikestki aimata!
 Veel mättaid.



 Samblikud teevad südame soojaks :)

Viimane pilt on tehtud Elva linnas. Nii me siin elamegi :)
Eilsest härmatisest polnud küll suurt järel, päike ka ei paistnud, sinitaeva sügavsiniseid peegeldusi lumel polnud, ainult pilvehall taustaks, aga ikka oli ilus.

7 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Talvega ongi see asi, et on teine ilus igatepidi :) Muidugi kui ikka korralik talv on. Oi, need nöörid ja tupsud, mättad ja samblikud. Tasus ikka ennast õue viia teil küll. Aga, mis autosse puutub, siis ega Ülo ka täpselt aru saanud, et mis või kus. Vahel lihtsalt on nii ja vaid jumalad teavad, miks just nii pidi minema.

Lendav ütles ...

See oli sellepärast nii, et ma hirmsa kiirustamise ära lõpetaksin ja öösel koju ei hakkaks sõitma, Kataga kohtuksin ja ... teile järgmine kord kividega külla tuleksin.

MUHEDIK ütles ...

Ooo, need samblikud, samblikud.
Talvel omandab iga oksake ja raoke muinasjutulise välimuse. Puhtad ja karged jooned.

Köögikata ütles ...

Just - see lihtsalt pidi nii juhtuma. Mine tea millal me muidu alles kohtunud oleks.
Metsast olete imelised lõngad ja tupsud leidnud.

Anonüümne ütles ...

Niimoodi vaadates on talv imeilus. Või noh, tegelikult ongi ilus, vahel lihtsalt ei jaksa külma tõttu ilu nautida.
Nii hea, et Sa ikka talvel ka pildistad, saan minagi talve nautida. Ma pole sel aastal lund oma silmaga näinudki, rääkimata metsas kolamise võimalusest.

Futu ütles ...

Selliseid lumenööre ei olegi varem näinud. Huvitav nähtus.:) Sellest, et lumi võib väga sitke materjal olla, annab aimu katuseserva kohale tekkinud lumetiivad, mis teinekord ca 30 cm pikaks venivad enne kui murduvad.

mustkaaren ütles ...

Samblikupilte ei ole kunagi liiga palju!