Puu-inimesed

Vahepeal oli tunne, et puupäevad on omadega õhtal. Elvas me (tõenäoliselt) enam puupäevi ei korralda, Vastseliinas on korraldaja ka väsinud ja sel aastal jäi üritus ära. Varbola aga... on kuidagi pingeline. Ja kaugel mu jaoks, ma ei saa alati lubada endale nädalast trippi, kus bentsurahagi ei pruugi tagasi saada. Pole viimasel 2-l aastal Varbolasse saanud. Aga näe, paar omakandi meest on nõuks võtnud ja puupäevad korraldanud ja loodavad sellest uue traditsiooni teha. Ilus.

Ilus jah. Käisin ära. Teisipäevast ei saanud kohale minna, läksin alles reedel. Tagasi koju tulin laupäeval. Nägin ära inimesed ja jõudsin ka natuke saagida. Ja vat sellega ma hästi nõus ei ole, et nii vinge tuule ja külmaga aetakse pinu rahvast kokku ja oodatakse, et nad suurt kunsti teeks... Mul oli vahepeal nii külm, et silmanägemise tahtis ära võtta. Ja kui ei olnud külm, siis olid järelikult riided nii paksult seljas, et ma ei jaksanud ennast liigutadagi ega paindunud enam üldse. Vastik. Jah, ma tean inimesi, kelle jaoks sihukese ilmaga on kujutegemine täiesti normaalne. Olgu. Aga kõigi jaoks ikka ei ole. Ja kuna ma ei ole talvel väljas saagija, pole mul ka spetsiaalset varustust. Panin oma matkariided selga. Hädapärast käisid küll... Kinnastega oli kõige kehvem. Mu oma komplekt (tavalised sõrmikud nahksete töökinnaste all) oli vist liiga tihkelt käes ja juba veerand tundi saagimist tegi tunde, et sõrmed hakkavad otsast ära kukkuma ja vereringe on igaveseks peatunud. Aga väga kõvasti nuriseda ei ole ka õiglane, tuleb olla tänulik, et vähemalt kuiv oli.

Midagi sain ikka tehtud ka selle lühikese viivuga, mis seal olin. Ühe pisikese pingikese, millel kahel küljel tiivad - istud peale, pink lööb tiivad lahti ja - lendu! Kuhu ta viib, see on saladus.

Ja et pealkiri mingi õigustuse leiaks, siis palun, minu puu-inimesed: