Reede, 7. september 2012

Roostes villis

Jälle - sel aastal juba neljandat korda - on mul tulemas puhkus! Sinna läheb küll veel nädalake aega, aga siiski! Juba praegu on sellele mõeldes rõõmsam ja kergem!

Täna öösel nägin unes, et Jure kinkis mulle vana, roostes, aga siiski sõidukõlbuliku villise. Ise oli veel hirmsasti õhinas, et näe, kui tore, sellega saad tööl (saagimas) käia ja! Natuke remonti tahab, aga mis sest! Sõitis minu hiiglasuures garaažis törtsukese edasi ja siis tagasi näitamaks, et masin liigub ja puha. Mina aga ei osanud õnnelik olla, sest mul on ju mu punane koletis ja uue rohelise eluka remondiks ei näe kuskilt raha saavat...

Kuidas see nüüd oligi - kingitud hobuse suhu ei vaadata? Aga Une-Mati kingitud unenäo suhu? Hambutu ja roostes uni. Aga - kui nii võtta - vähemalt liikumisvõimeline.

Unenäod ei ole viimasel ajal mind eriti külastanud (see villise-uni oli üle tüki aja esimene). Võibolla tuleb see üleväsimusest. Loodetavasti parandab puhkus ka mu unenägude kvaliteeti ja kvantiteeti.

Vahepeal jõudsin ennast metsa vedada ja pisut saagida, haldjarajale mõne magava unehaldja näo. Selles projektis olen külalisesineja, kui midagi päriselt valmis, annan teada. Igatahes on nüüd selge, et saagimine ei ole pooltki nii väsitav, kui sae ja kanistri metsa vedamine (kõigest pool km, aga juba tahtsid käed otsas kukkuda). Tekkiv kukekannus kanna all ei armasta töösaapaid ja teeb käimise veel ebameeldivamaks... Aga ma ei saa ju oma ainukeste botastega, mis jalga ei vaeva, saagima minna - pärast kotad õlised ja. Vahel ju varba peale ikka tilgub. Ja siis nendesamade pasteldega tööl käia, linnas käia, matkal käia, teatris käia (no tegelikult ma küll ei näe ette teatrisse minekut, aga unistada ju võib). Ma ei tea, mis siis saab, kui talv peaks lõpuks tulema ja mul pole jalaga veel kõik korras... Need on küll soojad pastlad, aga päris igasuguseid ilmaolusid nad ka välja ei kannata... Arst ütles lahkesti, et tema ei saa midagi teha. Ainult diclofenaci välja kirjutada (seda ma paar aastat tagasi juba õlaliigese põletiku raviks proovisin - ainus toime oli kõhu lahtistamine). Ja kui asi ikka väga hulluks läheb, siis kanna alla süst teha. Mis ei pruugi aidata. Niisiis tuleb ise oma tarkusega hakkama saada. Teen õhtuti saialille-, naistepuna- ja kummelikompresse ja magan kivi soki sees (ema ütles, et teda olla aidanud ja vanemat inimest tuleb ju uskuda). Võtsin kivi (spetsiaalne kaltsiidikild, mille aulik isa ise sobiva rahnu küljest oli toonud) töölegi kaasa, et ehk tekib siingi võimalus kivi pisut sokitada.

Elu on huvitav, igav ei ole.

5 kommentaari:

Morgie ütles ...

Kuule, mõned kiidavad mesilasmürgiga salve, pärast pikka otsimist ühe sellise, venemaal toodetud salvi, ma ka leidsin. Määrin ennast iga natukese aja tagant, haisen koledasti ja tundub, et on hakanud aitama...
Mul on arvuti taga istumisest hiirekäsi, valus ja jõuetu.

Lendav ütles ...

Tean inimest, keda mesilane kukekannuse kohta nõelas. Oli veel allergiline, kartis, et mis nüüd kõik juhtuma hakkab! Aga midagi ei juhtunud. Kukekannus kadus ära.

Mulle on ka taruvaiku soovitatud, pole veel jõudnud proovida.

Aga hiirekäsi on naljakas sõna. Karukäsi, seajalg, koeranina? Vasikasilmad, põdramokad, jänesekõrvad. Mul on kukejalg järelikult.

Morgie ütles ...

Hiirekäsi, noh, arvutihiire kuritarvitamisest valulik käsi.

Morgie ütles ...

Vahepeal oli nii õudne, et ma lausa mõtlesin, et otsiks mõne mesilase ja laseks ennast nõelata. Ei leidnud nii ruttu, neid on Eestimaa peal väheks jäänud. Nüüd on salv.

Lisaks kiidetakse ka lihtsalt meega määrimist. Möksid ennast linnumagusaga õhtul kokku ja paigaldad kusagile, kus määritud interjöörist kahju ei ole. Rätiku sisse või... Hommikuks on kõik imendunud.

Lendav ütles ...

Ei, ma saan aeu küll, mis hiirekäsi on, aga ikka on naljakas nimi.

Koeranael.