Molutamine

Molutamist on keegi mu blogist otsinud. Selle kohta on üks asjakohane anekdoot:

Istunud vares kase ladvas. Tulnud sinna jänes, küsinud vareselt: "Mis sa seal teed?"
"Molutan!", vastanud vares.
Jänes jäänud ka puu alla molutama. Siis tulnud rebane ja söönud jänese ära. Selle peale olla vares ringutanud ja nentinud: "Molutamiseks peab kõrgem koht olema!"

Vot nii. Mina ei saa endale päris korralikku ja täisväärtuslikku molutamist lubada, ma olen selleks liiga madalal kohal. Otsige mujalt.

Ja veel teemasse - eile, peale seda, kui ma olin paljulubavaks telestaariks saanud, roomasin koju ja puhkasin väljas pingil, teetass näpus, kui ümber majanurga tuli vana tuttav. Keda ma viimasel lausa vältinud olen. Tuttav ajast 16 aastat tagasi. Mingi aeg kontaktid katkenud, siis tasapisi taastatud. Tuli, istus mu kõrvale ja suhtlesime pisut. Selle poole tunni jooksul sai mu tunne kinnitust - ma ei tea, kuhu on tema oma eluga liikunud, aga mina olen 16 aasta jooksul meie kokkupuutepunktist õige kaugele nihkunud. Tema tundub elavat boheemlikus molutamises (vaatamata sellele, kui kiire ja tegusa ta väidab enda elu olevat), koos lõppematu õlle, mälestuste heietamise ja proge-rokiga. Mina aga olengi siin ja täna jooksmas ühest kohast teise, niisama nädalatepikkuseks heietamiseks ja seltskondlikuks molutamiseks pole ei aega ega tahtmist. Kui teen tööd, siis teen tööd, kui magan siis magan (ja põhjalikult), kui matkan siis matkan. Aga selline tühi aja unenäoline venitamine läbi õlle ja läbu ei köida enam. Ma tean, mida ma teha tahan, ma ei pea sellest enam unistama ja selle üle lõputult filosofeerima. Ma lihtsalt teen. Ja vana Kännuga eile vesteldes leidsin, et ma olen nii uskumatult tegus ja asjalik, lausa imelik tunne oli. Tegelikult me eriti ei vestelnud tehtud töödest, rohkem rääkisime neutraalsetel pehmetel teemadel, nagu minu kass ja tema kass jne. Ainult korraks nentis ta nukralt, et ma vist ei korralda enam saunakaid. Ega eriti jah, vastasin ja mõtlesin, et tõesti, ma ei viitsi enam muretseda, kas mõni jobu on küünla valesse kohta pannud ja põletab hetkel sujuvalt sauna maha, mulle ei meeldi näha, kuidas mu majapidamises suvalistesse kohtadesse värskelt sissejoodud õlut välja oksendatakse. Ma olen muutunud tõsisest hipi-kommuuni liikmest vastikuks väikekodanlikuks mõrraks ja ma ei oska isegi kahetseda. Ma ei taha, et kogu mu korteri põrandapind on kaetud kainenevate kehadega, mis (kes?) ei taha kuidagi ärgata ja pärast ärkamist mu majapidamist oma kõrgeaulistest isikutest vabastada.

See siin ei ole mitte objektiivne olukorra kirjeldus, vaid vägagi subjektiivne ja põhineb ainult minu sisetundel. Me rääkisimegi põhimõtteliselt kassidest. Mitte oksest. Ega lõputust molutamisest. Aga need rääkimata sõnad olid meie ümber niisama reaalselt olemas, nagu väljaöeldudki. Vähemalt minu jaoks.

Aga mis telestaari jutt see vahepeal oli? See oli päris õige jutt. Eile käidi Tallinna televisioonist Väiksel Väerajal filmimas ja kuna keegi teine ei olnud nõus selle kohta midagi rääkima (üks pelgas ennast liiga paksu olevat, teine kurtis, et kaamera ta hääle moonutab...), ei jäänud mul muud üle, kui nahktagi hõlmade välkudes džotile viskuda ja päästa meie au. Rääkisin nagu oskasin ja - üllatus-üllatus - arglikud kaaslased said oma suu lahti küll tehtud ja aitasid mind kaamerasse lobisemise juures usinasti. Kui ma jutustasin muinasjutu "Kuidas Jaagup surma tüssas", oli mõnelgi kuulajal lausa vesi silmas. Oli see nüüd sellest, et ma nii virtuooslikult jutustasin, või sellest, et ma nii ennekuulmatult halvasti seda tegin, ei tea. Jäägu see kuulajate otsustada. Loodetavasti jääb see lõik ka saatesse sisse, eks siis ole kõrvalt näha.

Kui see peaks eetrisse tulema, püüan ka siia teada anda. Aga laiekraaniga telekast (sellest, mis kõik laiemaks venitab) vaatamise ma lihtsalt keelan ära!