Paar pilti

 Karukellapall Värska metsas

Lapsepõlve lemmikud, pisililled, lepiklilled. 

 Ronis puukuurist välja soojenema.

Julge tüüp.

Skulptuuridest ei ole hetkel veel värskeid pilte pakkuda, sest ikka veel pooleli. Katsuge siis kuninga asemel senikaua nahkhiirega leppida, kuni kõik ülearune saepuru on pakult eemaldatud.

Minu nunnu!

Sain uue fotoka. Või noh, kelle jaoks uus, kelle jaoks vana. Pentax K-50. Õpime siin nüüd teinetest tundma.

 Tööd tegeva meesterahva vaatamine pidavat silmanägemist parandama. Mees on igatahes asjalik, kindad käes ja puha. Varsti saab kuur ehk ateljee, kus ilmaoludest sõltumatult kujusid saagida, valmis.

 Männipuu(r) kase otsas.

Terve talv on katkematult õied olnud, lõppu ei paista.

Kevad meelitab hortensiat. Ülemöödund suvel sain siniseõielise potilille, eelmisel suvel ta vindus, sel aastal on lootust jälle lille näha.

 Esimene pilt kassist. Nagu ikka. Lill (vt eelmist pilti) püsis palju paremini paigal.

 Mis mõtteid mõtleb ta väike kõva pea, et see keel niiiii pikalt limpasb?

Üks silm punnis.

Sarapuu

Leidsin metsas hulkudes sarapuupõõsast päris kobeda pahajuraka. Mõtlesin, mõtlesin ja otsustasin ning tõin ära. Kuigipalju saetööd, natuke rohkem lintlihvija abi ja käsitööd liivapaberiga ning korraks ka peitli abi (käpa voolimisel). 

 Sarapuupahk on üllatavalt valge puiduga, kasepahale sarnaseid helke leiab sellest vähe. Peale lakkimist on lausa veidi plastmassine mulje. Pildistamine on ka tänamatu töö, see on nii valge, et vorm ei taha välja paista. Sama raske, nagu musta kassi pildistada...

 Rääkimata sellest, et telefoniga tuleb küllalt lähedalt pildistada, muidu jääb liiga palju tausta. Aga lähedalt pildistades jäävad proportsioonid imelikud.

 Peale sarapuupaha on siin ka männioksake ja tammepuust käpake, et kauss ikka püsti püsiks ning kummuli ei veereks. Oksa lihvimine kausiga kokku sobivaks, et neid liimida annaks, oli üllatavalt raske ja närviajav töö. Käpa voolimine ja liimimine oli selle kõrval naljategu.

Selline pähklikauss, sarapuust.

Nüüd on hammas verel, uuristan toomingapahka. See on hoopis teisest puust tükk...

Üks mõmm pihlakaga

Üks mees sai juubelikingituse. Mõmmi on umbes 120cm kõrge ja parjalt paks. Materjaliks lehis.

Hõlst

Tõin omale Hagelinist (Vaksali ärihoonest) kleiditäie pruuni puuvillatrikotaažist riiet. Mõõtsin, lõikasin, õmblesin. Tuli välja imelik pruun hõlst, mis meenutas kõige rohkem kerjusmunga rüüd ja natuke ka mosleminaise riietust. Meeski arvas, et linna ei maksaks selles riides vist minna. Seejärel võtsin ammu kuivatatud sõnajalgu, laotasin need kleidile ja pritsisin ACE-ga. Nüüd näeb hõlst välja nagu tähistaeva sõnajalapuhmasse kukkunud kerjusmunk. Ikka parem, kui enne :)

Selline kodukleit. Taskutega! Ma olen rikas :)

Nii vähe on õnneks vaja

Hooaeg peale pikka talve avatud (mis talv? kus see talv siin oli...?), uus saag ära proovitud, esimene soojendusharjutus tehtud!

Topsik

Tulin palgatöölt ära. Vaimu värskenduseks peale neid vintsutusi võtsin väikse nokitsemise ette. Tuhnisin mehe varude hulgas ja leidsin täpselt paraja kasepahakese. Koorisin, kujundasin, uuristasin. Mees aitas vahepeal freesiga kaasa, mina jätkasin puhta käsitsi, peitliga. Seest ongi tops täiesti peitlijoontega ja lihvimata.

Siis liimisin ülaserva tammelaua, millest sai servakõrgendus. Serva vahele jäi auk, mille täitsin türnpuu kiiluga. Ahh, milline imeline kollane puit! See ei ole värvitud, ongi niisugune kasvanud.

Seejärel lisasin topsikule jalakesed - ühe türnpuuoksakesest ja teise tammeklotsikese. Lihvisin ja lakkisin ja valmis ta ongi!

Pöidla jaoks sai servale tehtud väike lohk, et topsi ikka mugav kätte võtta oleks. Esialgne plaan on nikerdis suhkrutoosina kasutusele võtta.

Ikka jälle see kodalukk

Peale näitusel käimist oli mees tahtmist täis ka ise üks lukk teha. Tükk mõtlemist ja urgitsemist ja - siin ta on!

Lukk lahti

Lukk kinni, võti on kõrval

Lukk lahti, riiv välja tõmmatud

Mina olin seekord kõigest kaaslase rollis, aitasin natuke alustuseks mõelda ja arvutada. Kaks pead on ikka kaks pead, seltsis segasem. Kõik urgitsemise tegi mees ise, mina ainult vaatasin ja imetlesin. Järgmist lukku tehes oleksime mõlemad juba targemad ning paigutaksime süsteemi klotsi sisse paremini (ülemisse äärde jäi liiga vähe ruumi, allservas seevastu on ruumi laialt). Tammepuu.

Pisike pildiraam

Tütar maalis aasta tagasi minust väikse pildikese*, küljepikkus 10cm. Nüüd lõpuks jõudsin raami valmistamiseni. Kõuts otsis sobiva puutüki, mina joonistasin raami augu peale, tema saagis ava tikksaega välja, mina lihvisin ääred kumeraks, tema freesis tahaküljele pildi jaoks soone, mina peitsisin ja lakkisin ning panin  pildi lõpuks pesasse. Saarepuu kunagine oksakoht.

*Olen draakoniaasta laps.

Lambist

 Pisike tagasihoidlik lambivari lugemislambile voodi juurde.

Materjalid - valge kartong ja oranž siidipaber. Esimesel pildil on varju all reflektoriks jupike alumiiniumplekki, teisel fotol on see kunstilistel kaalutlustel eemaldatud.

Väike, lihtne, kiire, ilus ja mis peamine - funktsionaalne töö. Enne paistis põlev lamp telekasse ja peegeldas sealt tagasi nagu täiskuu.