Läbi õnneliku juhuse sattusin kohalikku naisseltsi, savituppa. Korra nädalas käiakse koos ja on hirmus tore.
Algus oli mul mõnevõrra konarlik, võtsin savitüki kätte, mudisin kausikeseks ja - siis käkiks jälle tagasi. Niiviisi oma kolm korda järjest. Ise mõtlesin, et ei tea üldse, mida ma teha tahan. Kodus tasse jagub, muid nõusid ka, kellele neid lopergusi isetehtud käkke tarvis on? Aga see kõhklus ei kestnud kaua. Juba järgmisel korral ma teadsin, et tahan oma kahele pisikaktusele ja väiksele kalanhoele (Kalanchoe rhombopilosa) uusi ilusaid väikseid potsikuid. Potsikud said tehtud, tarkus hakkas selle töö käigus ka tasapisi tulema.
Tegelikult ei olnud see mul esimene kohtumine saviga, olen varem paaril korral pisut õpetust saanud ja professionaalse keraamiku käe all ühe unenäost pärineva karikagi voolinud. Sai nagu päris ☺ Esmased elementaarsed töövõtted ei olnud seega päris võõrad.
Esimeste asjade tegemisel sai selgeks, et tulemuse mõjutajaid ja tähelepanu vajavaid aspekte on üsna mitu. Näiteks glasuuri panin natuke õhukeselt.
Siis avastasin mehe kohvikruusi põhjast tärkava prao. Seda kruusi ei ole ju enam kauaks? Seega vaja uus kruus teha! Kruusivabrik hakkas tööle, esimene sai üsnagi muhklik ja lopergune, ka veidi väike hommikuseks kohvilähkriks. Teine juba parem, kolmas veel parem. Nüüd ootab neljas, viies ja kuues põletust. Loodan, et lõpuks saan ikka midagi päriselt ilusat, head ja mugavat ka valmis, sest - nagu jälle selgus - ei ole nii, et võtad jupi savi, näpid natuke ja ongi ideaalne kruus valmis! Näiteks sang osutus üsnagi keeruliseks väljakutseks, sest ma tahtsin teha erikujulist. Otsad spiraali jne. Pärast selgus, et käes polegi nii mugav, kui võiks arvata. Teiseks - ma ei kannata, kui tass on raske. Ses suhtes on meil mehega samad eelistused. Kõrgkuumus võimaldab mõnusalt kerget nõud teha, ei pea olema ürgraske nagu käsitööna valminud savikruusid tihti on. Aga õhukeseks rullitud savilehe tassiks keeramine ja liimimine on küllaltki peen töö. Untsumineku kohti jagub.
Seejärel avastasin ühelt meie igapäevases kasutuses olevalt imeilusalt portselantaldrikult algava mõra. Oh õnnetust, nädal või kuu ja pooleks ta lõpuks ikka läheb! Nii sai alguse taldrikuvabrik. Neli esimest (tammelehe - ja pihlakadekooriga) on põletust ootamas.
No ja ega siis savitöö ei piirdu vormiga - et mis mahuga kruus ja mis kujuga kõrv. Dekoor on ka oluline! Meie grupis tehakse päris palju pitsi- ja taimetrükki, mõnda muud tehnikat ka, aga ma tahtsin midagi peenemat ja isikupärasemat. Otsisin interneti läbi ja harisin ennast kõigest jõust ning nüüd tehakse meil seltsis ka sgrafiitot. Ehk siis anumat katvasse värvilisse (angoobi)kihti kraabitud peeneid mustreid. Mina teen sgrafiito kõrval ka angoobmaali.
Tõin omale jupikese savi kojugi, sest korra nädalas kohapeal ei jõuaks ma vist suurt midagi valmis. Ainuüksi ühe praetaldriku ääre kirjamine angoobmaaliga võtab vähemalt tund.
Savi on nii mõnus, umbes nagu paneks sõrmed mulda. Maandab täiesti ära.
3 kommentaari:
Väga ägedad, eriti imetlen taldrikuid. Tahaks juba näha, millised need peale küpsetamist on.
Tuleb välja, et taldrikute tegemine on üllatavalt keeruline. Mõtled, et mis seal siis on, rullid "taigna" lauale lapikuks, lõikad ketta, paned mõnele vanale taldrikule peale, et see parasjagu lohku vajuks ja asi vask. Aga siis tuleb välja, et tahaks taldriku alla väikest ranti ka, nagu "päris" taldrikutel ja selleks on vaja lasta lohuvormis oleval taignapalakal parasjagu tahkuda, et ta vormist välja võtta saaks, ilma et ta vormi kaotaks. Aga samas ei tohi ta olla liiga palju kuivanud, sest täiesti läbi kuivanud savile märga põhjaranti pannes tekivad pinged ja taldrik võib katki minna. No nii, saad just paraskuivale taldrikule randi lisatud, siis lased veel veidi tahkuda ja seejärel maalid angoobidega mustri servale. Peen ja aeganõudev töö. Mõtled, et mis nüüd enam untsu minna saab ja paned taldriku lihtsalt õhu kätte kuivama. Ja tema, vana tõbras, hakkab servadest kuivama, samal ajal põhja alt niiskust ainult jaopärast välja lastes ning tekivad pinged (kuivav osa tõmbub kokku) ning lööb praod serva! Assaraisk. Aeglaselt on kuivatada vaja, et niiskus oleks kogu nõu sees enam-vähem ühtlaselt. Kuuest taldrikust kaks olen juba algolekusse tagasi mätsinud, ühele tulid mõrad ja teine läks kuivamise käigus jube loperguseks. Ja ma pole veel põletamiseni ja glasuurmiseni jõudnudki! Mis kõik seal veel valesti minna võib!
Oo, jaa kui juba siis juba ja põhjalikult. Vahvaid mürnikuid oled teinud.
Postita kommentaar