Alustuseks olid Ihamarus neile, kes hirmsasti saagida ihkavad, Postitee Puupäevad. Pidulik finaal oli eile, kujud müüdi Kõivualutse laadal oksjonil maha.
Puupäevad olid tõeliselt vahvad, nagu oli oodatagi. Tööd tegin nii, et käed olid paistes. Eks oma osa paistetusele andis ka saabunud suvekuumus. Töö tööks, parim osa puupäevadest on loomulikult seltskond. Nii sõbralikku, lahket, mõnusat kampa pole vist teist olemas. Kohal oli meid seekord vähe, kõigest 9 saagijat. Maire Põldma, Silver Treiman, mina, tütar Lagle, Jaak Laius (loodan, et ma nimega ei eksinud), Erkki Lepik (kes oli ka üks ürituse korraldajatest), Hallan Kivisaar, Jüri Undusk ja Evgeni Nevelski. Saagisime Viia-Jaani talu maadel. Talu peremees Täpsi oli lisaks Erkkile teine korraldaja. Täpsil õnnestus kõigele muule lisaks ajada kohale lausa Aktuaalne Kaamera, viite sellele klipile panin eelmisse postitusse.
Teiseks olid eile ja täna meie naaberkülas Lennundusmuuseumis lennupäevad. Kõrgemale ulatuvad atraktsioonid paistsid üle metsa meile siia koduõue ära. Eile jõudsime laadalt koju lõuna paiku, nii et hommikused lennuvigurid jäid nägeata. Küll aga lendas pealelõunal küllaltki madalalt otse üle meie õue kahe tiivapaariga (nagu vana moosiriiul ehk metsavaht) tegelane, alt vaadates jäi mulje, et kiirus oli umbes nagu jalgrattal. Igatahes alla ta ei kukkunud, muudkui kruvis kõrgust ja mõni aeg hiljem nägin tiivuliselt jalgrattalt kolme langevarjurit alla pudisemas. Juhitavad tiibvarjud avanesid, langejad hakkasid näitama oma oskusi. Üks kiirendas kaaslangejast vahepeal sellise hooga alla mööda, et siit viie kildi kauguseltki oli kõhe vaadata.
Täna juhtusin nägema kõigepealt hävitajate paari. Tegid mitu tiiru, kaks korda ka otse üle meie katuse. Teine kord oli neil just siin vaja pöörama hakata, poolviltu meie katuse kohal lõikas viimane masin õhku sellise heliga, et isegi minul hakkas natuke õudne. Mida võivad tunda loomad sellistel hetkedel, ei oska ette kujutada. Seejärel tabas kõrv jällegi tuttavat müra - tiibadega jalgratas oli kohal! Kruvis ennast pikaldaselt taevasse ja - hakkas munele! Mina lugesin 11 kukkuvat täpikest, kuid see number ei pruugi päris õige olla. Nimelt on meil majas olemas küll binokkel, kuid mõistust, et binokkel appi võtta, ei olnud. Oli palju neid oli, kuid seda nägin ma palja silmaga selgelt, kuidas jalgratas peale langevarjurite pudistamist hakkas kiiresti laskuma ning meie metsa kohal tegi surmasõlme. Tagurpidi surmasõlme, nagu mu abikaasa mulle selgitas. Kõigepealt keeras nina vastu maad ja siis silmusega õigele rajale tagasi. Loodetavasti jõudis osav õhuäss elu ja tervisega Ülenurme lennuväljale.
Täpikest pilve taustal näete? See on topelttiivapaariga jalgratas, mis varsti-varsti hakkab munele!
Suvi on päral.
1 kommentaar:
Kyll see oli ilus.
Postita kommentaar