Reede, 5. november 2021

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

 Et see korraliku mantli leidmine ka nii raske pidi olema! Juba viies kaltsukas oli käsil, kuhjade viisi riideid läbi sorteeritud, aga meelepärast ei olnud ikka veel leitud. Minnale ei meeldinud poodlemine üldse. See oli tüütu, võttis aega, närve ja teinekord ka raha, aga päris ilma poes käimata ka ei saanud. Nagu seegi kord - tali oli tulemas, aga vana mantel oli nii viledaks kulunud, et hirmus vaadata. Pealegi oli üks palitunööp ära tulnud ja kadunud ning sarnast nööpi polnud kusagilt võtta. Taskupõhi oli ka katki, Minna oli seda küll püüdnud nõeluda, aga ikka rebenes taskupõhja uus auk. Nii ei jäänudki muud üle, kui vastu talve minna palitujahile. 

Minna jalad tulitasid. Kesklinn oli läbi joostud, jalad olid ta toonud Peetrituru kaltsukasse, Mäe treppidest üles. See oli üks hea pood, aga nii tüütu tulla. Hea, et kodu all-linnas on, kojuminekul on vähemalt gravitatsioon abiks. Minna ohkas ja istus korraks proovikabiini taburetile. Müüjaproua küll kõõritas imelikult, kuid ei öelnud midagi. Ah, mis see tema asi on, kui klient tahab hetkeks jalga puhata, peaasi, et midagi ei varastata. Minna istus ja vaatas kardina vahelt müügisaali. Mida kõike seal ei olnud! Ühel seinal kirjud India kleidid, teisel läänemaised ja hirmus pikad õhtukleidid, kolmandal siidist kaftanid, sametseelikud ja sädelevad pluusid! Aga korralikku mantlit ei paistnud küll otsekohe silma. Minna ohkas ja ajas ennast jalgele. Mantlid olid ju hoopis teise seina ääres, neid proovikabiinist ei näinudki. 

Mantel pidi olema korralik. Heast villasest kangast, siidivoodriga, sügavate taskutega ja ilusate nööpidega. Ning selja peal põõn - kindlasti! - sest see tegi mantli elegantseks. Ja kui juba valima hakata, siis kindlasti oli oluline ka värv. Musta mantlit Minna ei tahtnud, see tundus tema temperamendi jaoks liiga leinaline. Pruun ka ei sobinud, pruunist värvist oli Minnal juba lapsepõlvest saati täiesti villand, sest Minna ema oli kõiki pruune toone armastanud ja ka oma tütres seda armastust püüdnud sütitada, kuid paraku tulemusteta. Õige mantel pidi olema värviline. Mitte valge, sest seda on tüütu hooldada, mitte hall, sest see on ilmetu, vaid kirgas ja särav. Sinine oleks sobinud. Punane oleks veel parem olnud. Ka roheline, oranž ja heledam lilla oli võimalik valik. Minna sikutas möödaminnes üht kirjut kampsunikäist, kuid siis nägi selles koiauku ja lasi käise ruttu lahti. Igasugust sodi nad siin ka müüvad... Teise stange peal säras oranž päris siidist pluus, naine silitas seda õrnalt, seejärel vaatas numbrit - suurus 34. No kellele see üldse peaks selga mahtuma? Nii kahju, teevad mingeid lasteriideid, täiskasvanud naistele ei taha midagi ilusat õmmelda... Kolm sammu edasi püüdis pilku purpurne kullaträpsudega jakk. Samet! Oh, kui mõnus on sõrme üle sameti libistada! Kullaträpsud on küll natuke karedad, aga neid ei ole palju. Palju oleks maitselage. Minna sikutas sametise eseme teiste vahelt välja ja jäi ammulisui vahtima - nii laia jakki polnud ta elu sees näinud. Kaeluse juures ütles silt XXXXL. Appi. Küll nad seal väljamaal on ikka paksud! Ei tea, siin on ikka nii imelikud riided, kas siit üldse midagi mulle ka sobida võiks, kahtlane, mõtles väsinud mantlijahtija. Aga ega enne või alla anda, kui mantlirida ka läbi sorditud on, ja hakkas palituid süsteemselt läbi lappama. Must, must, pruun, hall, sinine, aga väike, pruun, beež, must (ja kui hirmsa tegumoega! nagu kott!), veel üks must. Minna ohkas ja tõmbas hinge. Mantlid olid stange peal riidepuudel nii tihedalt üksteise vastas, et pidi lausa jõudu rakendama, et neid üksteisest eraldada. Hall, tumedam hall, veel üks pruun... Punane! Ah, liiga suur. Kahju. Ei ole kahju, see on nõmeda lõikega. Ega siis midagi, vaatame edasi. Oota, mis sealt paistab? Nagu oleks rohelist? Salatiroheline! Ooo! Minna kiskus mantli teiste vahelt välja, sikutamise käigus läks plastmassist riidepuu puruks. Müüja oli küll teises ruumi otsas, aga pood on ju väike - kuulis kahtlast krõpsatust ning küsis Minna poole kõõritades: "Juhtus midagi?" 

"Ei," vastas Minna napilt ja raputas salatikarva iluduse sirgeks. Esimene mulje oli hea. Isegi väga. Minna võttis mantli käsivarrele ja marssis läbi poe proovikabiini juurde tagasi. Pani käekoti taburetile, sokutas tasakesi, kolistamist vältida püüdes sinna juurde riidepuupoolikud, võttis seljast tolmumantli ning proovis leitud palitut selga. Käsi libises siidisesse varrukasse kergelt. Seljast oli mantel täpselt paras. Nööpe eest kinni pannes tundis Minna, kuidas hing hakkab juubeldama, kõik tundis nii õige! Minna pani käed taskusse ja - külm higi tuli otsaette - vasaku tasku põhjas oli auk! Ei, seda ei olnud nüüd küll vaja, Minnal oli veel liiga elavalt meeles vana palitutasku nõelumised! Minna ohkas, võttis rohelise iluduse seljast, tunnistas müüjale üles, et riidepuu oli katki läinud ja sai uue, seekord puise riidepuu ning viis mantli stangele tagasi. Eks lootust midagi sama ilusat leida oli muidugi vähe, aga ega pooleli ei saanud ka enam jätta. Kes siia mäe otsa enam teine kord viitsiks ronida. Must, must, hall, must, pruun... Oranž! Ei või olla! Ja jälle minu number! - juubeldas Minna endamisi. Tõmbas erksa täisvillase meistritöö teiste vahelt välja ning suundus jälle peegli ette. Mantel istus selga küll, kuid tundus justkui veidi kitsas. Roheline oli ikka parem... Või ei olnud? Minna hakkas kahtlema. Jättis päikeseloojangukarva üleriide peegli kõrvale nagisse ja tõttas uuesti rohelise järele. Ehk ei olnudki see tasku nii katki? Minna vaatas kord ühte palitut, siis teist, kontrollis õmblusi ja nägi oma rõõmuks, et rohelisel oligi tasku ainult õmblusest lahti, rebendeid ei olnud. See on ju lihtne parandada! Elevil naine imetles konnakarva üleriiet, proovis igaks juhuks veel kord selga ja pani käe hetke ajel põue. Naiste mantlitel on harva põuetaskuid, kuid see juhtus olema erand. Minna käsi libises siidisesse salataskusse ning - tasku ei olnudki tühi - naine tundis sõrmeotstega paberit. Vaevalt see midagi väärtuslikku olla saab, mõtles Minna ning tõmbas taskust välja ümbriku. Heleroheline ümbrik. Heleroheline ümbrik?! Sellist asja ei olnud Minna varem näinud. Ümbrikud on ju ikka valged, nõukaajal olid ümbrikkudele trükitud pildid, aadressijooned ja kirjad kuda ja komu, jah, ja sihtnumbri jaoks oli omaette ruudustik. Aga et ümbrik võiks olla mingit muud värvi kui valge, seda Minna ei olnud varem näinud. 

Mantliproovija kuklakarvad tõusid püsti, ta surus ümbriku rinnale ja vasaku käega rebis proovikabiini kardina ette. Seda hetke ei tahtnud ta kellegagi jagada, liiatigi veel täiesti võõra müüjaga. Naine vajus taburetile, oma käekoti otsa. Korraks kangestudes jooksis läbi pea kiire mõte - kas käekotis on midagi kergesti purunevat? Rahakott, taskurätt, toavõtmed... Ei ole. Võib istuda küll. Ning käte värinal avas Minna aegaselt-aeglaselt ümbriku. Selles oli postkaart. Kaarti oli palju käes hoitud, nurgad olid kulunud ja natuke määrdunud. Kaardile oli trükitud kõige ilusam roheline konn, keda Minna iial oli näinud. Konn-printsess, nagu vene muinasjutus. Kuldse krooniga, säravate silmadega, pikkade ripsmetega, elegantse naeratusega. Naine vaatas kaarti jahmunult ning keeras selle teise külje. Kaardile oli kirjutatud küllaltki viletsate varesejalgadega ja rohelise pastakaga: YOU ARE THE MOST BEAUTIFUL WOMAN. Allkirja ei olnud. Adressaati ka mitte.

Minna käed värisesid. Ta toppis kaardi ettevaatlikult ümbrikusse tagasi, seejärel ümbriku põue tagasi. Tõusis püsti, kahmas lössiistutud käekoti ning haaras kaenlasse oma vana mantli. Rebis proovikabiini kardina kõrvale, hingas sügavalt sisse ja astus müüja leti ette. Müüja vaatas Minnat tüdinud pilgul ja vaikides. Ostja köhatas, kogus ennast ning teatas, et ostab seljasoleva mantli ära. Müüja võib vana mantli kilekotti pakkida. Poeproua mühatas ja küsis hinnasilti näha - et võtku ostja mantel seljast. Minna keeldus. Selle asemel ta kükitas maha ning poeproua sikutas kukla taha kinnitatud hinnalipiku välja, ütles: "Kolmkümmend kolm krooni!" ja jäi ootama. Minna vinnas ennast leti najal püsti tagasi, kangutas käekoti lahti (peale istumisega olid sel rauad vist pisut kõveraks läinud) ning võttis rahakotist kolm kümnelist ja "kitsekese" - viiekroonise mündi. See oli õnnemünt, Minna kandis seda alati kaasas. Igaks juhuks. Mine tea, kus just täpselt viiekas puudu jääb. Pani rahad müüjaprouale pihku, haaras kilekoti vana palituga ning sammus välisukse poole. "Aga tagasi? Kaks krooni?" Enne, kui uks selja taga kinni kolksatas, jõudis Minna veel üle õla hüüda: "Tagasi ei ole vaja! Ja ma unustasin teise mantli tagasi riputada!". 

Minna astus mäest alla kodu poole. Või - õigemini öeldes - heljus. Maa ja jalgade vahele oleks nagu õhuvahe jäänud, justkui oleks naine lennanud. Lendles mööda tänavaid ja laulis mõttes: "Kõige ilusam! Kui hea, et ma igaks juhuks veel kord selga proovisin! Kõige ilusam!"

Kobras ujus Atlantise poolt Supilinna suunas, vaatas hämaruses lendlevat helerohelist olendit ning pobises omaette - "Aa, inimene, sellel ju pole vahet, mis aastaajal innaaeg on. Näe, seal ja nüüd läheb, varsti leiab kaaslase, siis otsivad sobiva pesakoha, teevad tammi, kaevavad urud ja ega ei lähe kaua, kui tuleb poegi toitma ja kasvatama hakata. Hambad on neil küll viletsad..." ning suundus kaldasse närimist otsima. Ujula pool kaldas peaks mõni söödav paju ikka veel leiduma. 

---


Jutujahi algataja ja teemad leiab siit: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2021/10/jutujaht-3.html

 

9 kommentaari:

HelveL ütles ...

SUPER
Kõigepealt tundsin ennast ära. Ükskõik millises riide- või jalanõupoes.
Ja siis see puänt... super, tõepoolest.

konn, lendav konn ütles ...

Küll nüüd on jutu kokku keerutand!
Kobras mõtles välja muidugi universaalse pereõnne retsepti!:)

Lendav ütles ...

Kõik detailid on otse elust enesest. Natuke enda mälestustest (ma olen Peetrituru kaltsukast saanud imelise sametseeliku, mida siiani hea sõnaga mäletan), natuke teiste juttudest (taskust leitud varandus). Ja kobras ujus vähemalt 25 ja ka 20 aastat tagasi Tartu linnas nigu Miška. Oma silmaga olen näinud nii Atlantise all kui ka Supika kandis.

Marfa ütles ...

Väga mõnus lugemine :)

notsu ütles ...

Kobras ujus tänavu ka.

Sul on need lood kangesti toredad.

a kus oli Peetrituru kaltsukas? kas seal, kus nüüd on Pitsaministeerium? või on see Puiestee tn oma?

Lendav ütles ...

Pitsaministeeriumis, jah!

Rahutu rahmeldaja ütles ...

jälle üks otsata tore kirjatükk

mustkaaren ütles ...

Mind puudutas lause kirjaga. Sest mõnikord mõjub ootamatu lause ootamatus kohas ootamatult tugevalt, nagu ka selles loos. Muhe.

Futu ütles ...

Viimasepeal jutud. :)