Esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Kuidas minust ei saanud vaibakunstnikku

Olen viimastel kuudel siia väga vähe kirjutanud, sest pole olnud millestki rääkida. Ainult töö ja töö. Palgatöö kõrvalt pole olnud õieti millekski aega, loomingust või muust näputööst rääkimatagi. Mõnikord õhtuti olen suutnud ennast siiski kokku võtta ja mõne silmuse heegeldada. Mõte oli hea, aga tulemus paraku nõrgavõitu. Kaks vaibahakatist harutasin üles, sest need olid ikka täiesti kõlbmatud. Kolmas on enam-vähem talutav, sobib mu voodiesisele küll. Siia on sisse punutud kaks dressipluusi, kolm t-särki, ühed püksisääred ja paras peotäis kahte sorti vaibalõnga. Heegeldasin omatehtud heegelnõelaga, põdra sääreluu on hea tugev materjal.


See on kõige esimene katsetus, mille olin sunnitud üles harutama. Seejärel tegin poelõngadest ja poenõelaga vaiba (järgmisel pildil), ning siis katsetasin edasi kaltsuvaibaga.
Poelõngadest vaip teise voodipoole ette. Küll on raske teha korralikke täisnurkseid nurki! Ikka kisub põrandariie kuidagi viltu, tee mis tahad. Kaltsudest heegeldatud vaibake on tegelikult hiljem tehtud ning hoopis kaootiline, aga mis seal ikka - las ta siis olla. Ongi rohkem minu moodi, ebamäärane ja kõverik.

Ma kaldun arvama, et ma enam ei püüa ise vaipa heegeldada. Liiga töömahukas ning tulemus on pehmelt öeldes kaheldav. Vajadusel võin küll heegeldada kileribadest vaiba (olen ühe teinud kunagi 15 aastat tagasi ja see on ikka veel töökorras!) või telgede taga töötada, aga päris käsitööna põlve otsas enam ei tahaks.

Loodetavasti saan siin edaspidi tihedamini oma tegemisi jagada, sest selle kuu lõpust lõpeb leping palgatöökohas. Tahan juba õige varsti teha kõike seda, milleks vahepeal pole mahti olnud - maalida, saagida, nikerdada - midagi oma kätega valmis teha. Ja siis loomulikult ka siin näidata 😊

---
Ah jaa - üks asi veel. Pühapäeva hommikul, 26. jaanuaril võib mind ja tütart telekast näha. Prillitoosi tehti väike lõik meie vaiguehete valmistamisest ning ma jäin pildile ka saega vehkides.

Kommentaare ei ole: