Potikaane nupp. Kõuts küll ütles, et uue kaane ostmine oleks odavam tulnud, aga mul oli NII TORE seda nikerdada!
Vanaisa Rudolfi tehtud pink, pärineb tõenäoliselt 1920-30ndatest. Algselt on olnud peitsitud, siis kunagi hiljem põrandavärviga üle võõbatud. Värvi sain maha juba 15 aastat tagasi, nüüd puhastasin veel ja immutasin. Pingi kõhus elavad nüüd minu töökingad.
Pisikene tellimustöö.
4 kommentaari:
Toredad puust asjandused, yks armsam kui teine!
See pink ei ole lihtsalt pink, vaid juba sohva mõõtu asi. Sedasorti panipaigaga mööbelt ei osanud mitte igamees valmis teha. Vägev.
Mul tekkis jällegi küsimus, et kas tänapäeval valmistatav mööbel peaks vastu sadat aastat?
Vanaisal oli päris nutikaid lahendusi, kuhu peita panipaik või kuidas kapiuks haaki panna. Minu üks lemmikutest on ruudukujulise seene laadne laud ehk plaat kapikese otsas. Ning kes ei tea, kustkohast konksu otsida, kapikest lahti ei saa! Mõnes mõttes lihtne talumööbel, aga ikka on kõik konksuga :D
Väga nummid! Ja mis uue kaane ostmine - taaskasutame ikka! Mu pojuke tegi mulle ka Suure ja Pika Punni pannikaanele - eks ta siuke vähe lohakas töö on, aga mulle meeldib mõte ja taaskasutus.
Ohhhhhh kui ilus pink!
Postita kommentaar