pühapäev, 15. jaanuar 2017

Õku ja teised jutud

See oli oma paarkümmend aastat tagasi, kui ma esimest korda Õku Õige Õpetuse Sõna juhtusin lugema. Sõbranna teadlasest mehel oli kodus selline haruldane asi nagu arvuti ja seal sees see oligi. Praeguseks tal seda pühakirja ei ole säilinud, aga juhuse läbi leidsin võrgust selle hindamatu dokumendi:

http://www.bumpclub.ee/~jyri_r/oku/Oku_oige_opetuse_sona.pdf

...ja kolmeteistkümnendamal päewal tema sellest aru sai, et tal maailma walitsemine raskeks, et mitte öelda wõimatuks kätte läind kuna kõiki wõrrandeid liiga palju oli tekkinud, funktsioonid olid liiga keerulised ja temal mälu mahtu kippus nappima... (Q.2.9)

---

Muidu veereb elu siinkandis suhteliselt vaikselt. Loen raamatuid, mis juba ammu on oma järge oodanud ja asendan tööl haigestunud sõbrannat. Mingi jäledam viirus, juba ... viies? päev ja ikka veel üle 38 palavik. Igaks juhuks arvestan, et terve nädal veel tuleb topeltkoormus.

Vedasin raamatukogust omale koju mitu kilo materjali. Üks endine bioloogiaõpetaja likvideeris kodust raamatukogu ja suurem osa sellest läks vabalt võtmise riiulisse. Ma nüüd lappan need läbi ja eks näis, palju endale jätan ja palju edasi jagamisele läheb.

Hakkasin käima trennis. Väga ammu pole midagi teinud, mida trenniks nimetada saab, nüüd siis ometigi. Püstolit läksin laskma. Soodsate asjaolude korral paugutan 3x nädalas. Talvel sisetiirus, koolimaja keldris, õhupüstolit ja kui ilmad hakkavad lubama (aprillis ehk), siis kolib trenn välitiiru ja saab ka sportpüstolit näppida. Taljeümbermõõdule ei mõju see trenn küll kuidagi, aga õlavöötmele on mõnus ja vaimule mõjub ka hästi.

Aeg-ajalt teen plaane ja arvutan, kalkuleerin, otsin odavamaid ehitustarvete müügikohti. Loen ehituskirjandust ja võtan hoogu kevadeks. Vahepeal kipub tulema tunne, nagu eelpooltsiteeritud Õkul. Et mälumaht napp ja võrrandeid liiga palju ja...

Muuseas, ei ole kellegi üle (võib väikse tasu eest) lauamaterjali, prusse, OSB plaati, tuuletõkkeplaati, soojustatud välisust, treppi, soojustusplaate, korstnatelliseid jne?

---

Vananemisega on kaasnenud teravnev tähelepanu teiste inimeste kirjutamise suhtes. Ise teen järjest rohkem vigu, ometigi teiste vead häirivad järjest rohkem. Imelik. Häirib, kui kirjavahemärgi ette pannakse jutus järjekindlalt tühik, häirivad teatud parasiitsõnad... Mõne inimese juures häirib mitte ainult kirjaviis, vaid ka kõneviis. Häirib põhjendamatu läbivate suurtähtedega kirjutamine, selle peale jääb tunne, nagu mu peale karjutakse.  Silma kraabib reklaamisarnane kirjaviis (mis ei ole samal ajal reklaamis, vaid suvalises tekstis, kommentaaris vms). Imemaitsev praekartul!!! Suppertore juuksurisalong!!! Olen harjutanud ennast neid pisiasju mitte tähele panema, olen isegi profülaktika mõttes ise püüdnud samamoodi kirjutada, et äkki ikka harjun selle stiiliga kuidagi ära. Igaühel on õigus vabale eneseväljendusele, ka kirjavahemärkide liigtarvitamisele. Aga ikkagi kraabib. Miks? Samal ajal kriitilisus enda suhtes järjest langeb. Kas see on vananemisega kaasnev? Ma ei ole ju veel nii vana?! Või olen...? Pindu teise silmas näen, aga palju enda omas? Ei? Ma ju tean, et olen ise kõva žestikuleerija ja kui ei kontrolli ennast, siis hakkan rääkima nagu teatrilaval, miimikat ja häält (ilmekust) forsseerides. No mis on see teistmoodi, kui lausetes liigsed hüüumärgid? Täpselt sama ju.

Õnneks mu blogiringis selliseid kirjutajaid pole. Vahel lihtsalt juhtun fb-s mõnda juhuslikku kommentaarisaba lugema ja siis võtab küll tummaks, milliseid õudseid võimalusi on eneseväljenduseks.

Tegelikult jõuab mulle järjest rohkem kohale oma küündimatus kirjutamise juures. Mõte on suur ja sügav, aga kirja tuleb mingi hale käkk, mis annab õige hädiselt edasi, mida ma tegelikult öelda tahtsin. Reaalses elus vehklen jutu kätega ja näomoonutustega edasi anda, aga kirjutades jään nõrgaks.

Võibolla tähendab see ainult seda, et peaks arvuti läheduses vähem aega veetma. Ei ole vaja meeliskleda nii palju superhüüumärkide ümber. Reaalne elu vajab ka elamist.

9 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Haa, su jutuvestmise laad on üks neid asju, mida ma naudin täiega :) aga see pinnu ja palgi värk, see on puhas perspektiiv ju :D Pole su kirjatükkidel viga midagi, täitsa mõnusad lugeda. Lase aga edasi.

mustkaaren ütles ...

Pindu teise silmas näen hästi, aga saepuruplaati oma silmas ei näe, mul, endisel grafomaanil eriti... aga sinu jutuvested on ju täiesti heas keeles ja voolavad ise lugeja silma sisse.
Lendlev ja uhke tekst tuleb ainult poeetilisi väljendeid ja uhket kõneviisi kasutades!!! :D
Kirjavigade nägemine on normaalne ju. Kui teiste omi ei näe, siis järelikult ei saa isegi aru, kui omaenda tekstis ka emageel longama hakab, kontrollitud.
Kuldne Börs on imede allikas. Rubriik Ehitus eriti.

Futu ütles ...

Võtan kirjavigu avalikus ruumis tavaliselt huumorina. No kas ei ole siis? Suhteliselt köötsuvajunud eestiaegsel vabrikutöölistele ehitatud puumajal Bussijaama lähedases kõdukvartalis ilutseb silt "Müüa eksklusiivne krunt!"
Nali mingi? Ei, sildimaalija mõtles seda jumala tõsiselt.:)

Lendav ütles ...

Kirjavead on üks asi, aga stiiliüllatused kipuvad kirjavigadega tihti paaris käima. Kirjavahemärkide kuritarvitamise all mõtlen üliemotsionaalset kirjaviisi, mis võib küll sobida varateismelisele, aga täiskasvanu poolt kirjutatuna jätab kuidagi opaka mulje. Eneseväljendus stiilis: näokreemi potsiku kaan läks täitsa katki!!! mida teha???? paneb üle kere sügelema, eriti, kui niimoodi kirjutab keskealine inimene, mitte kaheteistaastane. Selle peale tahaks kohe põgeneda. Kui täiskasvanu ei oska kirjavahemärke üldse ühekaupa kasutada, teeb see väga valvsaks.

Kuldne Börs on tore koht jah, üks mu lemmikuid :D Tuleb kahtlaste internetilehekülgede (delfi jt) asemel rohkem seda tudeerida.

Lendav ütles ...

Üks variant on veel. Hüüumärgid ei ole mitte kolme-neljakaupa, on täitsa üksi, aga see-eest ei tunta punkti. Tavalise jutustava lause lõpus on hüüumärk. Mõni mu päris lähedane tuttav kirjutab nii. Käib närvidele, aga, kurat võtaks, külge hakkab endale ka! Loen oma kirjutatut teinekord üle ja ei jõua ära imestada, mis mul sisse on läinud, punkt klaviatuurilt ära kadunud või mis? See on mingi jäledamat sorti nakkushaigus.

Eve Piibeleht ütles ...

Trükivigade suhtes olen ma vanemas eas leebemaks muutunud, kipun kiirustades neid ka ise tegema ja ei loe kirjutatut üle. Aga näoraamatus trükitähtedega "röökimine" käib küll närvidele.

Morgie ütles ...

Õku on lahe :D

Morgie ütles ...

Püstolit paugutada tahaks ise ka. Kuidas silmad hakkama saavad?

Lendav ütles ...

Silmad näevad kenasti, kui mitte arvestada blefariiti ja klaaskeha hägususi. Püstolipaugutamist see ei sega.