neljapäev, 3. november 2016

Noppeid

 Millalgi tuli siin vahepeal maha esimene lumi. Õunadki olid veel puus...


 Täpselt kahel esimese lume päeval sain teha väikse töö. Nimelt tuleb kohaliku raudteejaama juurde jalgrattahoidla ja see pidi olema ilmtingimata vana 130-aastase raudteejaamaga samas stiilis. Kes oskab paremini sarikaotsi välja saagida kui mina? Tuleb välja, et siin vist ei keegi. Nii et kui satute kunagi siiakanti ja raudteejaama juurde, siis rattahoidla sarika- ja talaotste juures on minu käsi (ja saag) mängus olnud.
 Läinud nädala sisse mahtus ka kohtumine kaugelt inglismannide maalt korraks koju käima tulnud AlGustiga, kellega koos külastasime värsket ERMi. No mis ma oskan öelda. Maja on suurejooneline, vaadata on seal sees küll ja veel. Ühe korraga kindlasti kõike ei jaksa. Hirmsasti tahaks tagasi minna, sest osad eksponaadid lihtsalt ei töötanud (kõrvaloleval pildil karu all on üks ekraanidest, kus pilti polnud) ja osad eksponaadid ei olnud veel valmis. Ja kui ma sinna järgmine kord lähen, võtan kindlasti taskulambi kaasa, sest osad kirjad (eriti Uurali Kaja saamide virmalistekoridoris) olid nii pimedas, et neid ka parema tahtmise juures ei olnud võimalik lugeda.
 Samas rõõmustavat oli sellegipoolest küll ja veel. Järgnevatel piltidel on saami kultuuri detaile.


Kõik asjad on irmus armsad, aga (põhjapõdra?) säärekondist sukavardatoos võitis täiesti konkurentsitult mu südame.
Esiplaanil on ülipunk käsitöökott.
 Mees on väga väsinud ja paistab, et naine ka.
 Selles nurgas sai kuulata mõmmi südamelööke või möiret.

Uurali kaja on ERMi üks sümpaatsemaid nurki, kui pimedas lugemise probleemid ja kohati mittetöötavad ekraanid välja arvata, ikkagi väga-väga armas. Aga miks, ma küsin, miks on meie hõimlastel näod nagu tulnukatel? Tume-metaljad ja esiletükkiva lõuaga, meelde tuli film "Predator" ehk eesti keeli "Kiskja"? Üldnäitusel olid näod palju inimlikumad ja ei häirinud niiviisi. Sellegipoolest, võtke taskulamp kaasa ja minge, see on seda väärt.
 Mõned pildid tegin üldnäitusel veel, aga palju ei jaksanud. Leidsin rinnalehed, millega olin juba varem tutvunud raamatus "Eesti muistsed aarded" ja mille järgi olen maalinud seeria märgi-maale. Siin, peale putukaid ja lilli, on nad näha.
 ERMist mul suurt rohkem pilte polegi, sest kogu aur läks vaatamisele ja orienteerumisele. Majast välja saades olime rampväsinud ja tulinäljased. Kuna AlGusti juures ootas meid varem valmis varutud söök, siis me ERMi toitlustusasutusi ei külastanud. Enne majast välja saamist tegime küll veel tiiru muuseumipoes, mis oli just täpselt nii kallis, nagu kriitikud juba rääkinud on. Aga. Ma teen ise ka käsitööd ja tean, kui palju see aega, oskusi ning tähelepanu nõuab. Minu hinnangu järgi ei olnud seal midagi ülehinnatud. Ja kui kusagil on koht, kus müüa ausat käsitööd õiglase hinnaga, siis on see koht just ERM. Kes aga tahab väiksemat odavamat meenet, siis paari euroga on seal väga armsaid rahvuslikke külmkapimagneteid ja helkureid küll.
 Paar päeva peale ERMi külastust tegime AlGustiga tiiru. Rahmeldajamaa sai läbi käidud, möödaminnes Vooremäel Raudallikas üles otsitud (pildil) ning Kaarnaproua tagatoas kõvasti laamendatud, nii et vana tapeedi ja papi tükid lendasid. Lõpuks hakkasid lausa naelad lendama.
Kodus olid selle aja peale hakanud õitsema katleia ja presidendikäpp `Nelly Isler`. Üks jõulukaktus avab oma kahvaturoosakaid õisi, kaks kuukinga punnitavad õievart. Ühe kuukinga õisi ma pole veel näinudki - päästsin ta hinge vaakumast ühes oma aastataguses juhutöökohas, nüüd on kosunud ja ma ootan elevusega, mis sealt siis tuleb. Veel loovad päid ludiisia ja dendrobium nobile. Helve käest saadud valge alpikann ka õitseb juba mitmendat kuud jutti nagu segane ja tups-rohtliilia teeb tillukesi õiesilmakesi juba pikemat aega. Ema juurest suvel toodud loorberivõsud (puu ise on vanaema-vanaisa pärandus) näitavad juurdumise märke. Paistab, et seoses hääbumisprotsessidega õuemail on toimunud elavnemine toamail.
Presidendikäpp
Pidime Laglega pühapäeval minema kiirele külaskäigule Meremäele, kus pidevalt aneemia veerekesel kõikuvat Laglet ootas ports Petserist toodud rauapreparaate, aga mind aeti ootamatult tööle :( . Terve päev läks raisku. Majas oli uksi vahetatud ning esmaspäevaks oli vaja ehitussodist kõik puhtaks teha. Minu territoorium oli puutumata, kuid teistel tööd üle mõistuse palju ning oli vaja appi minna, sain koju alles südaööks.
Järelikult tuli sõita esmaspäeval peale lõunat.
Siin Elvas oli natuke lumesarnast ollust sibistanud, see kõik ära sulanud, aga alates Otepääst läksid vaated väga nauditavateks. Tegime paar pildipeatust maantee ääres.

Siin Elvas oli maa ikka must, kuni eile hommikul äratas meid suur valge. Katab ja matab veel rohelist, mis pole päriselt surra jõudnud.

Mõned kõrgemad õied on veel näha, madalamad jäid täiesti teki alla.
Töömaa jääb vist kevadet ootama...


Mandžuuria elulõng on jätkuvalt põnev.


















Pealsete lõikamisega ma pole ka kiirustanud, nagu näha. Siilkübar on ka sedamoodi täitsa põnev.

















 Mäletate, õunad on ikka veel puus?

Aga mitte kauaks. Täna lõuna ajal kostis õuest ebamaist muusikat, sidinat, vidinat, vulinat...
 Siidisabad on siit leidnud rikkalikult kaetud söögilaua.

Kahjuks ei ole fotokal lindude pildistamiseks õiget objektiivi, aga noh, vähemalt on dokumenteeritud.

8 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Väga-väga vahva,hingele kohe.Tekkis huvi ERMi vastu,seni pole lihtsalt pähegi tulnud...(imestap ennast)

Eve Piibeleht ütles ...

Loodetavasti see varajane talv veel ikka maha ei jää, see oleks päris õudne.
Ma ka mõtlen, et ERM-i jaoks tuleks lausa paar päeva võtta, kui ühekorra tervise korda saan.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Igai korralik ja väga armas ettekanne :) Tahan ka siidisabasid. Ütle neile, et mul kaks suurt viirpuud ootavad :D

Lendav ütles ...

ERMi ei ole tõesti mõtet minna läbi jooksma ja tegelikult oleks mõistlik minna Uurali kaja vaatama ühel päeval ja üldnäitust eraldi, kui võimalik, siis ka lausa kahel päeval. Kui on huvi. Kui huvi on väiksem, võib muidugi niisama läbi ka joosta.

Küll need siidisabad tulevad, pargivad kered siin lennuks õunu täis ja asuvad viirpuude poole teele :)

Fideelia ütles ...

Mul on nii hea meel, et käisid Raudallikal! Ohvriand nagu näha, on ikka veel kivil. Sügisesel pööripäeval kui seal filmimas käisin, oli samamoodi.
https://www.youtube.com/playlist?list=PLw3f26gdJRxZB9nsc-yQ2RvvifBX-fabl

Lendav ütles ...

Jaa, mul ka hea meel, et ma selle lätte üles leidsin. Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakendus andis üsna täpse koha kätte.

MUHEDIK ütles ...

See esimene lumi, mis alati ootamatult tuleb, on alati väga ilus.
Tore, et üle hulga aja endast ja oma tegemistest ka märku andsid.

Anonüümne ütles ...

Aitäh! Mul oli tänu Sulle kaks imetoredat päeva :)