teisipäev, 20. september 2016

Reisujutte

Niisiis. Mõned päevad tagasi saabusin bussireisilt Austriasse. Käisime Anna-Marial külas ja ühtlasi andsime Viini Ülikooli juures väikse ühiskontserdi Eesti-Austria Pillerkooriga. Mnjah. Tuleb välja, et külakoori liikmeks olemine võib päris põnev olla ja odav ei ole see lõbu kohe kindlasti mitte.

Lugu ise sai alguse sellest, et 2013-2014 laulis meie kooris (Konguta segakoor) Austria tüdruk Anna-Maria, kes töötas sel ajal vabatahtlikuna Elva lastekodus. Kui siis hakati plaane pidama, et kuhu võiks kooriga reisida, jäime pidama mõtte juurde, et Anna-Mariale võiks külla minna. Leidsime reisifirma, kes aitas reisi kokku panna, leidsime Pillerkoori, kes organiseeris kontserdipaiga, lasime õmmelda uued kleidid ning nüüd septembris sai sõit teoks.

Ega ma sellest pikalt ei jaksa kirjutada, aga mõned pildid ikka näitan ja paar kommentaari juurde ka saab. Kokku tulin sõidust tagasi 974 fotoga, peale agarat kustutamist jäi alles 511 pilti, ma päris kõiki neid siia ei hakka riputama, palun vabandust.

Kõigepealt oli vaja reisikott pakkida. Võtsin peale väikest kaalutlemist kasutusse vana Jermaki, toppisin särke ja värke täis ning 9. septembri hommikul läksin kott seljas ja uus kleit üle käsivarre liinibussiga Tartusse. Sest reisibuss väljus sealt. Niiviisi. Kohvrid bussi kõhtu pakitud, hakkas meie ülemeelik seltskond lõuna poole vurama. Läti oli nagu Lõuna-Eesti - ilus ja armas. Leedu kiirteed olid igavad ja lagedad (põllud-põllud-põllud, kauged võsad, üksikud kauged majapidamised), aga elasime üle. Leedus saime ka süüa, söögikoha juures tervitas meid väike draakon.








Poola oli kohe peale piiri juba palju huvitavam, künkad, metsatukad, päikeseloojang oli ka kaunis. Surmväsinuna jõudsime hotelli, kus, arvake ära, oli disko! Täpselt meie akna all (tuba oli 3. korrusel) vilkus ja mürtsus mis kole. Aga uni oli kõikehõlmav, ärkasin ainult korraks poole kolme paiku, kui disko sai otsa.

Poola teeääred olid põnevad, ma pole varem luudpõõsavõsa näinud :)




Teise päeva lõunat pakuti hotell Adavere, vabandust, Gorski juures, vat see oli alles vaatamisväärsus! Nii jämedat palki (mis oleks seest ka terve) on meie mail väga keeruline leida. Lisaks oli neid palke seal ehitises vist terve metsatäis. Ja peale selle olid kõik postid ja lauad ja toolid ning üldse kõik, mis kaunistada andis, rahvuslike maalingutega kaetud. Nii põnev!

 Palusin Andrese mõõduks kõrvale. Andres ei ole ka just kõige nääpsum noormees.
 Ja koorimata palki oli ka tarvitatud. Väga tore metsik paik.
Ma palju pildistada ei julgenud, aga üks pisike maalingunäide ikka on.

















Edasi sõitsime läbi Tšehhi, kus maastik jälle kohe peale piiri muutus. Püramiidpaplite read olid kaunid, ei tea, kas see papliliik meil ka kasvab? Kas kasvab sama kõrgeks ja kauniks ja sihvakaks?

Muuhulgas oli terve reisi jooksul üleval selline sumu, kuigi kaugele ei näinud, eks see vist kuuma tõttu nii oli.

 Papli liigi sain teada Viini linnapargis.
Pyramidenpappel Populus nigra ´Italica´


Õhtuks olime Viini lähedal hotellis, kust hommikul vara startisime Viiniga tutvuma. Kõigepealt bussiga tiir ümber vanalinna ja siis Schönbrunni lossi. Ma lossi ei läinud, selle asemel külastasin palmimaja, kaktuste maja ja hulkusin pargis. Tõin ära ka peotäie tõrusid, mis esmapilgul tunduvad olevat Austria tamme omad (karvaste mütsidega!).
 Kuidas nad neid hekiseinu pügavad?! Niimoodi pügavadki, viiekorruselise ratastel tellingu abil.
 Sirgeid looditud seinu oli, sirkliga tõmmatud kerakesi oli, silindreid ja muudki geomeetrilist.
 Aga ka metsikuid nurgakesi :)
Selle pildil on soe hilissuvi, kas pole?
 Palmimaja oli õige uhke ehitis.
 Ja sees oli seal paradiis, vaikus, sõnajalad, mida hing veel ihaldada võiks? Ma oleksin sinna hea meelega jäänudki.

 Dickinsonia antarctica
See on mul täiesti puudu! Mul on korralikku palmimaja vaja! Ja hiigelsuuri sõnajalgu! Kohe eluliselt on vaja!
 See mul juba on. Palju-palju väiksemas variandis.
Kaktuste maja tutvustas kõigepealt maa-aluseid kõrbe-elanikke.
 Varaanid
 Koobastest välja saanud, hakkas pea kohal vuhisema sulelisi.
 Kunstlik liivakivikalju nägi väga päris välja, kaktusetihnik selle kõrval siiski võpsikusse seiklema ei kutsunud.
Tihnik
 Veel üks kaunis punkari sugemetega suleline.

Nende nimed olid ilusti infotahvlitel kirjas, aga no ei olnud aega süveneda. Kahju, et aega nii vähe oli.
 Lootoselille nägin ka oma silmaga ära.
Kaktuste majast lippasin parki, ikka kaugemale, ikka metsikumasse. Ahh!
 Noppisin rajalt kiiruga peotäie tõrusid ka, lehed olid sel tammel sellised. Osav silm märkab pildi ülemises pooles ka karvaseid tõrumütse. Tõrud tuleb mulda pista!
 Roninud künkale, näinud ära kauni vaate Viini linnale, vaatasin kella. Noh, 10 minutit bussi väljumiseni. Jõuab ju küll?

...


Ei jõudnud, kolm minutit jäin hiljaks, kuigi viimase teelõigu lausa jooksin. Õnneks mind ikka oodati.
 Ja siis giidi (ja tema kelmika lipu) sabas Viini vanalinna!
 Ma teile vanalinnast rohkem pilte ei näita, neid on internet paksult täis, aga mesilane katuseviilul jättis kustumatu mälestuse :D
 Paar tundi jäi aega ka omapead hulkuda, juhtusin kolama koos Andresega. Leidsime kuldse kiivriga Slava (vetšnaja slava gerojam...). Pole ammu enam NSVL vappi näinud, eriti veel kuldset! Viinlased seda skulptuuri ise väga ei armastavat.
 Viini linnapark oli tore koht. Mis põõsas/puu see olla võiks?
 Leidsime mitmeid väga veetlevaid nurgakesi.
 Siit sai juua. Jõin ja võtsin vett ka pudelisse kaasa.
 Pöök on ikka äge, eriti need "varbad".
Viini linnapark ei ole kuidagi liiga tsiviliseeritud, puhaste teeradade, muruplatside ja lilleklumpide vahel on täitsa metsikut võpsikut. Sõnajalgu, põõsaid, nii armas mu meelest. Meil siin kipuvad linnaparkide kujundajad arvama, et põõsarinne on "võsa" ja normaalne park on kindlasti täiesti läbipaistev.  No ei ole ikka küll.
Ega kõik ka võsa ei olnud, avarust ja muru, laiu kõnniteid oli ju ka seal. Ikka parasjagu kõike.
 No ja siis ma vaatasin kella ja meil hakkas jälle kiire. Lippasime Andresega bussi poole, keel vestil, möödaminnes sain ka kaasaegsest joogikohast pilti. Samba vasakul küljel on nupp, millele vajutades ilmub mõnus udupilv. Kas ma juba mainisin, et sealkandis oli 30 soojakraadi ümber?













 Meie (ja meie uued kleidid-pluusid).

Jõudnud jälle napilt bussile (seekord siiski hilinemiseta), sõidutati meid esinemiskohta. Viini ülikooli kampuses soome-ugri kateedri juures see jant kõik toimus. Ilus kontsert oli, mis sest, et õhk seisis ja higi voolas ojadena.

Kuulajatega liitus ka Anna-Maria, kes meie seltsis veetis järgmised 2 päeva.
Koos Pillerkooriga.

Päev lõppes ühise kõrtsukülastusega, kuhu mina enam minna ei jaksanud. Olingi koos bussijuhtidega tunnikese bussis, tukkusin ja ootasin koorikaaslasi-igiliikureid, endal käed-jalad metsikus palavuses ringitraavimisest paistes.
Järgmine hommik viis meid Viini metsadesse, väikestesse linnakestesse. Teede ääres olid tarad, millel kasvas kedagi ilusasti õitsevat. Kes see  olla võis, pole aimugi.
 Esimene peatus oli meil Hinterbrühli linnakeses kipsikaevanduses, kus olla Euroopa suurim maa-alune järv. Kaevandus ise on näinud igasuguseid aegu, sellel pildil on sakslaste hävitaja jupid - neid lennukeid pandi seal koobastes sõja ajal kokku.
 Giid oli meil koobastes rõõmsameelne pilusilm, kelle käes karp, mis väliseestlase aktsendiga naisehääles meile eestikeelseid teavitusi jagas. Nalja kui palju.
Räägivad, et Kolme Musketäri olla seal filmitud.











Paadisõit oli äge :)

 Sealt edasi läksime Badenisse, mis oli eriti armas linnake, lausa nii armas oli, et pildistamine meeldegi ei tulnud. Termomeetrit maja seinal pildistasin.
 Ja printsessipuud ka pildistasin.

Badenis veetsime mitu tundi termaalvetebasseinides, väävlibasseini proovisin ka ära. Ahh, mõnus! Eelmisel päeval vatti saanud jalad tõmbasid normaalmõõtudesse tagasi, tõeline puhkus.

Õhtupoole läks osa seltskonnast veine degusteerima, aga kuna see mu rahakotile üle jõu käis, kolasin niisama mööda linna ja ei kahetse sekundikski, et sinna jäin.
 Teede ääres oli bentsukaid, üks Eni-nimeline pani ennast kõik aeg Peniks lugema :D
 Kolmandal Austria-päeval  uhasime Saltzburgi poole. Wachau orus sain bussiaknast täitsa söödava pildi, ees kõrvitsapõld, taga Melki klooster.
 Saltzburg. Ees Mirabelli aed, tagataustal kindlus.
 Kääbuste aias käisime. Kas Maria ja Von Trappi lapsed filmis mitte selle kuju ümber ei tantsinud?
Jälle üks tundmatu puu. Aga väga ahvatlev.
Lukuäri paistis seal korralik olema, küllap on jões võtmetest lausa vall.
Ühe puuskulptuuri leidsin ka.
Ja siis ühe veel, kohalikul väiksel kalmistul.
 Loomulikult tuli minna kindlusse! Ahh olid vaated, aga see sumu ikka segas pildistamist kõvasti.
Kindluse muuseumis oli palju põnevat, muuhulgas väga peenelt inkrusteeritud tulitukk, mille küljes kirves! Sellist asja nägin esimest korda. Täägiga püsse on jalaga segada, kirvega mitte nii väga.
 Saltzburgi avalik joogiveekoht oli sellise näoga. Jõin, jäin ellu.
Linn oli turiste paksult täis, väga paksult. Tegin muidugi kirikutest jne jne pilte, aga teile näitan pilti, mida siinmail väga tihti ei näe. Eriti septembris.
Edasi sõitsime St. Wolfgangi linnakesse, imearmas koht, kus ei näinud ühtki hiinlasest turisti. Tõeline puhkus!

Imeilus linn. Kahju jälle, et aega nii vähe oli... Sinna tahaks tagasi. Badenisse tahaks ka tagasi.
 Kirik oli müstiline.


 Järve äärde saime ka. Nagu näete, ulpis mägijärves üks vaal :D
 Vesi oli kõigest 21 kraadi, õnn ja rõõm.

Tervitused Wolfgangseest!
 Ja mida rohkem mäkke ronisime, seda kaunimaks vaade läks (ja seda rohkem viltu pildid millegipärast).
Tagasiteel Viini külje alla oma hotelli möödusime mitmest kaunist järvest ja jõest.


 Hommikul ootas meid kodutee. Möödusime veel mõnedest viinamarjakandjatest...
 ...ja juba oligi Tšehhi piir.
 Tšehhimaal olid kõrvitsad ilusti vaaludesse pandud. Tagataustal on loss, mille nime ma ei mäleta, aga seal olla ilmatu suur veinivaat. Ise nad reklaamivat seda kui Euroopa suurimat, kuigi statistika ütleb, et see pidi olema siiski kõigest kaheksas suuruselt. Aga kõrvitsapõld on sellegipoolest ilus :)
Tšehhimaa eripäraks olid veel munad.  Suured munad posti otsas. Üks kaasreisija kahtlustas, et veetornid. Võibolla tõesti.
 Ja juba oligi Poola jälle. Miks on neil pooled majad katuseräästasteta?! Imelik on vaadata.
Teetööd. Näete, pildil on appikarje - aita, USA, me ei saa oma maanteedega hakkama!
Poola punased põõsad.
 Reklaam Poola moodi.
Muuseas - poola kirik pidi poliitikas kõvasti sõna tahtma võtta ja nõuab igasuguste rasestumisvastaste vahendite ning kõigi (ka meditsiiniliste näidustustega) abortide keelustamist. Selle teadmise taustal veel eriti põnev reklaam.
Kust tulevad Poola õunad? Sammastest.
 Pikk-pikk sõit on selja taga, tahaks hotelli, aga ei saa veel. Toppavad muudkui.

 Poolas näeb liiklusmärke, mida meil ei ole.
 Tahtsin pilti ka mõnest Poola taimeaiast, aga hästi ei õnnestunud. Kruvikujuliseks pügatud elupuud ja muud värki, no ei saanud läbi akna nii kiiresti.
 Enne Leedu piiri oli üks hunt korstna otsa roninud.
Leedus veel, aga Läti, Riia ja sealt edasi kodu ei ole enam kaugel!
 Lätis kiskus vastu ootusi põnevaks. Maanteel oli vist mingi avarii, tohutu järjekord rekkasid, väikeautod keerasid kõik mõne aja jooksul otsa ringi ja kadusid, ainult kiirabi vilkus meist mööda. Keerasime ka siis lõpuks bussil otsa ringi ja esimesel võimalusel keeras buss tundmatusse võpsikusse. "Metsa seenele, auuu-auuu..." Õnneks viis see metsatee ikka suurele maanteele tagasi, teisele poole õnnetuskohta, rohkem takistusi ei olnud.
Läti põhjapiiril säras juba täiskuu, koju saime peale kella kümmet õhtul. Eesti võttis meid vastu viimase soojaga, sain veel sandaalides ja õhukese pluusiga koju minna. Järgmisel päeval tuli sügis.









Mida siis kokkuvõtteks öelda? Ära käia on hea. Vaatamata sellele, et bussis sai tagumik vigaseks istutud, oli see puhkus, puhkus nii vaimule kui kätele. Kõigele lisaks selgus Lätis, et mu telefon välisriikides ikkagi ei funka (kuigi kodus olin oma paketi arvutist järgi kontrollinud ja oleks minu arust pidanud funkama). Aga see oli ainult hea, mitte keegi ei saanud mind telefoni teel tülitada. Reis oli tore, giid väga hea, bussijuhid suurepärased. Reisikaaslased ka toredad, eriti mõnus oli koos laulda. Kuigi jah, minusuguseid teisi polnud, ainus ühisosa enamusega oligi laul, vahepeal natuke võllanalja ja ei midagi muud. Ainuke, kellega mul kuidagi veel haakis, oli Andres, ka Tartu Kunstikooli lõpetanud restauraator. Nii ma siis hulkusingi enamasti üksi ringi, vahtisin puid, põõsaid ja kujusid ja tundsin omasugusest kaaslasest puudust. Pisut kade meel oli vaadata mehi-naisi, kes koos reisile tulnud. Seda enam mõistan oma sõpruskondade väärtust - nii kujusaagijad kui aalujad on suur varandus mu elus.

Reis oli mõnus, aga seda koledam oli kojutulek. Maja oli pime, rõske urgas, nagu keldris elaks. Ja pangaarvet oli ka väga kole vaadata, mis sest, et ma kallimaid muuseumipileteid ei ostnud ning reis ise oli juba ammu kinni makstud. Ning kõigele lisaks tabas mind reisi viimasel päeval kõrvade sügelemine, mis muundus kodumail tatitõveks ja köhaks (bussi konditsioneeri jääknähud?). Külm on. Vähemalt vananaistesuvigi võiks tulla ja sellest rõskusest ja kõledusest jälle välja tõmmata.

Ega siin Eestimaal nüüd nii kole ka pole, mõni rõõmus sündmus ootas siin ka ees, aga neist järgmises postituses.

13 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Ilus puhkus on Sul ikkagi olnud. Ja mulle meeldib kõige rohkem, et Sa märkasid ja pildistasid oma reisil rohkem neid kohti ja vaateid, mida tavaliselt ei nähta. Kasvõi kõrvitsavaale :D

Lendav ütles ...

Jahah. Teised pildistasid rohkem inimesi. Ja sedagi suurelt osalt stiilis "mina lossi/kuju/mäe taustal". Mul on jällegi kiiks vältida inimesi oma fotodel. Mõned muidugi jäid pildile, kogemata, mõned väga üksikud ka meelega. Aga jah, iga kell pildistan enne tammetõru kui naabrinaist totakat nägu tegemas. Ja siis virisen, et mul ei ole kaaslasi. Pole ka ime, kui ma inimestele nii vähe tähelepanu pööran...

thela ütles ...

Mõnus vaheldus, auk pangaarves paraneb pikapeale, aga mälestused jäävad. Mina pole elus reisimisele kulutatud raha kahetsenud, sest muljed ja emotsioonid jäävad alatiseks, need ei kopita ega roosteta ja annavad jaksu edasi elada.

Aidi ütles ...

Oled palju ilusat näinud! See pöök oma varvastega... mmm. Ma tahaksin sellega abielluda.

algusestpeale ütles ...

Väga tore reis igal juhul. Kui muidugi välja arvata see, et bussireisid kipuvad olema maratonilaadsed, kus tormatakse punktist A punkti B ja ei jää eriti aega muuks kui kiireks pilguheiduks. Aga no isutekitajana sobib ka selline variant :)

Lendav ütles ...

Luurekäik jah :) Et kuhu tagasi minna ja pikemalt.

Milda ütles ...

Ilus reis ja vahetevahel ongi mônus üksi uidata ning lasta kôrvadel ja vaimul puhata. Kui pangaarvel auk, siis Sinu osavate kätega ilus asi kujurdada pole mingi kunst, iga kell kaunistaks peale minu môni teinegi mône kujukesega oma katusealust

kaaren ütles ...

Kyll see oli lahe.

kaaren ütles ...

Kyll see oli lahe.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

väga mõnus aruanne :) Oli kohe põnev lugeda. Hea, et ikka ära käisid, nüüd vaim värske ja uued ideed tulevad mühinaga. Selle pöögiga abielluks vist mina ka :D

Lendav ütles ...

Pöök, tuleb välja, on Euroopa hinnatuim poissmees.

Reisi oli terve nädal, ma tegin õige meelevaldse valiku, mida näitan ja mida juurde jutustan. Tundub, et on saanud küllaltki kompaktne reisikirjeldus väikse botaanilise nihkega.

Aga ühele asjale sain sellel reisil kinnitust - tuleb teha edasi seda, mida siiani teinud olen, ma ei tee seda sugugi mitte kehvasti. Tööjõudlus võiks parem olla, praegugi maadlen oma tatitõvega ja ei jaksa eriti tööd teha, aga kõike muu suhtes pole muud kui edasi, kentuki poisid!

Tii ütles ...

Olgugi, et kiir-reis, kahetseda pole midagi. Sa võtsid sellest reisist parima, mis võimalik. Jätkub endale mäletada ja teistele kaasa elada. Aitäh!

Futu ütles ...

Tänan reisikirja jagamast. Fantastiline vaade kõrvitsapõllule ja üldse kõik. Ma pole 100 aastat Lätti, Leetu või Poola saanud. Oli väga huvitav.:)