Ja imelikul kombel ei olegi see mitte umbrohi aias, mis üle pea kasvab. Isegi muru on niidetud. Sain paar päeva tagasi oma kasutusse ürgvana muruniiduki, olla koguni Hobby Hallist tellitud, mäletate, oli selline postimüügifirma? Vana masin, aga töötab. Mulle sellest piisab.
Tööd on vaja teha, sest raha on vaja. Mul on õilis eesmärk, mida rahaga teha. Ja eile, kui läksin Ulilasse üht väiksemat tööd alustama, ei läinud saag käima. Lihtsalt ei läinud ja kõik. Tahtsin täna Saemeistrisse minna, nad on mais-juunis ka pühapäeviti lahti, aga täna on ju riigipüha! Sain sellest alles siis aru, kui nende lukus ukse taga seisin... See-eest ostsin Sepa turu kangapoest kleidiriide. Lohutuseks või nii. Kuigi hädapärast vaja just ei olnud. Ja kustkohast ma selle õmblemise aja võtan, ka ei tea.
Mis mu aiast siin saab, pole aimugi. Tõin Järvseljalt ära oma poogitud läätspuu (vanaisa läätspuust võtsin pookeoksi), see oli ilusti kasvama läinud. Muidugi ei saanud ainult sellega piirduda, tõin ka punase angervaksa ja teravatipulise kiviriku, aga ülejäänud ihaldusobjektid jäid seekord sinna. Ma ikka veel ei tea, kas ma saan oma kodu ära osta. Rahaasjad on keerulised, eriti siis, kui pangad jutule ei võta. Ja kui ei saa, siis... kuhu ma need iludused siis kõik kolin? Kuhu ma ise kolin? Või mis üldse saab? Mitte midagi ei tea.
Samal ajal hakkab aianurgake ilmet võtma. Lõpuks ometi õitseb (õigemini juba lõpetab õitsemist) karukell, esimesed tulbid on oma silmad avanud, madal kollane iiris näitab oma armast näokest ja priimulad on ilmutanud, mis värvi ja tegu nad on (sain nad ju läinud suvel nimetutena). Näha on, et tulemas on veel ja veel - lupiinid loovad siin aias esimest korda päid (mis värvid seal ilmuvad, on ka loterii, korjasin seemned ühest metsatalust kirjult väljalt), laugud kerkivad, liiliad tõusevad. Aed on rõõmus. Mina olen ikka ka rõõmus, aga mõnikord tuleb väsinud-kurbi mõtteid sekka. Nagu näiteks täna.
Pilti ka:
|
Ema aias emadepäeval |
|
Pruutneitsi |
|
Minu Esimene Karukell |
|
Õed |
|
Hommik |
|
Kuumaasikad on ärganud, nii valgeõielised kui lillaõielised ;D
Need aaskannikesed on ikka tegelikult siia lisaks kolitud. Läinud suvel oli nii ilus kirju maasikapeenar, vaja korrata |
|
Tuleb välja, et see botaaniline on mu aia püsiasukas, sest sellesse kohta pole ma ise midagi istutanud. Aga õitses viimase 12 aasta jooksul esimest korda |
|
Karvane avanemine |
|
Ilus umbrohi. Käin kühvliga murus ja täidan lillepotti, suvelilli mul muid sel aastal pole plaanis |
Eks näis, mis saab. Homme hommikul lähen uuele katsele saagi kõpitseda.
13 kommentaari:
Kaunid õied. Karukellad on jah nii armsad. Soovin , et lahendused tuleks...
Vaata kui palju ilu ja rahu, ainult rahu. Lahendused tulevad omal ajal. Nojah, enamasti tundub, et natuke hiljem kui õigel ajal aga need tulevad.
Ma olen neid lahendusi juba nii kaua otsinud, et ma enam lihtsalt ei mäleta, kui kaua. Kümme aastat vähemalt (üksi), mingi aeg enne seda sai kahekesi lahendusi otsitud. Terve elu on seisnenud oma koha otsimises ja asjade selginemise aja ootamises. Aeg ei taha kuidagi seda arutust anda, kuigi vanasõna seda lahkesti lubab. Enamasti ma tunnen, et olen ikka veel noor, aga täna on küll tunne, et ma hakkan vanaks jääma. Enam ei taha ja ei jaksa ja...
Aga see tunne läheb mööda, ma tean. Alati on läinud.
Ilus on, jah. Maikellukesed hakkavad õitsema, esimesed sireliõied avanevad, kastan sumiseb. Kitsekakar, mille läinud kevadel murust päästsin, õitseb nagu segane. Hiidlaugud on täna lillad tutid lahti löönud. Õunapuud... Ja see kõik lõhnab. Kui ma aias istun, on ilus jah.
Ära ole kurb. Millegipärast on ikka nii, et kui selge siht silme ees, tuleb vahele mingeid totraid takistusi, aga ilmselt on ka need millekski vajalikud. Küll kõik laabub, see lihtsalt peab nii minema.
Loen siin oma olemasolevaid ja oodatavaid rahasid ja kui juba hakkab tulema tunne, et ehk isegi mängib mingi variandi välja, siis sõidab kohe keegi sisse: mul vaja uusi tosse/pükse/särki/jakki/midaiganes. Või läheb auto katki. Või kukuvad hambad suust. Mitte midagi ei saa planeerida. Süda läheb täis. Mul on praeguse hetkega siin puudu 22 tuhat ja ma ei näe, kustkohast ma selle saaks. Tuhat-kaks, jah, pingutaks ära, olen juba pingutanud ka, aga kakskümmend? Samal ajal on õudne mõelda, kui palju ma olen siin aastate jooksul üürina juba ära maksnud. Ma parem ei arvuta. Veel õudsam on mõelda, et ma jäängi seda üüri maksma, samal ajal omamata kindlustunnet rohkemaks kui kuuks ajaks (sest nii pikk on ette nähtud ette teatamise aeg, kui peaks välja kolima).
Ühtegi pärandust ei ole oodata. Loterii peale on totter loota. EVP-dega erastamise aeg on möödas ja mina neid EVP-sid sain ainult näpuotsaga - olen liiga noor. Tööga seda raha teenida? Kuidas?
Ja siis läheb saag katki.
Ma taipasin täna jälle, et ma ei oska puhata. Puhkan alles siis, kui enam kuidagi ei jaksa ja siis ka tunnen süümekaid, et midagi jääb vedelemise tõttu tegemata.
Mul on nii kahju, et pr E mäkra mängis:( Maamaja ka keegi ära osta ei taha, muidu selle raha ma hea meelega laenaksin.
Elu on kole, raske ja alatu.
Mõnikord.
Aga siis tuleb kevad oma lillekestega.
Kivi kotti, soomus tasku ja saag pooleks.
Üürisuhetes 3 kuud, kui pole võlgu.
Tee korjandus, ausõna. Tundub nagu algul natuke piinlikuna, aga Sa oled kunstnik ja kunsti peabki toetama. Pane oma kujude pildid FB-sse ja kirjuta lugu juurde, milleks Sa raha vajad. Paljud inimesed on niimoodi oma koduostu raha kokku saanud, sest tegelikult on vaba raha Eestis palju, inimesed aga tahavad teada konreetseid juhtumeid, mida ja keda toetada.
Ma ei oska muud kui pöialt hoida, et kõik laabuks. Ja pika pai teha.
Kõik läheb lõpuks ikka nii nagu minema peab. Meie tahtest hoolimata. Ja ajafaktorist hoolimata. Hpoan pöialt!
Tulbid on võrratud!
Aa, see sihtotstarbeline kunstioksjon, millest Thela rääkis, ei ole maailmas sugugi uus asi. Häbeneda ei ole vaja. Kõige keerulisem on paksu- ja lolliametiga, sest riigipaksude mõnus elu on kunstniku/tööinimese/maksumaksja peavarjust tähtsam. Vabandage, kui eksin, aga kahjuks ilmselt mitte. Eraisik ei saa tootmisvahendid, sh hooned ja kassakäivet kuludesse kanda, umbes nii.
Mina tellisin Hobby Hallist omal ajal alati ühe asja,katsusin olla nii asjalik kui suutsin,et "mul on ikka seda vaja". Tegelikult nillisin ainult seda rahanutsakut,mis tellijate vahel alati loositi.Mida ma muidugi iial ei saanud...Aga praegugi on originaalseid asjakesi,riietest rääkimata,näiteks puust suure tabureti suurune kast,metallist vaateratta kujuline aknalauale pandav lillepottide alus,voodiriiete komplekt,isegi teleka ostsin kunagi sealt.
Postita kommentaar