kolmapäev, 14. oktoober 2015

Rikas päev

Minu vanaisa Irsi Rudolf oli küll erakordselt kangekaelne ja raske iseloomuga inimene, aga seda tasakaalustas tema loodusearmastus ja aednikuhing. Vaatamata sellele, et vanaisa on oma talust juba 34 aastat ära, on seal ikka veel jälgi tema tegevusest. Olen viimasel ajal Valgutas tublisti tööd teha saanud, vahel ka Mäeotsa talu aia tagant mööda sõitnud, kuni nüüd võtsin lõpuks julguse kokku, otsisin interneti abil üles talu praeguse omaniku telefoninumbri ning helistasin ja palusin luba aeda külastada. Mind ja mu ema võeti ütlemata lahkelt vastu :)

Väiksemad lilled on suurelt osalt hävinud või külaelanike poolt laiali tassitud selle paari aasta jooksul, mis maja vahepeal tühi oli. Aga puud ja põõsad on kõik alles. Minu mälestuste kuldvihm oli ootamatult pisike, küsisin selle kohta ja peremees seletas, et vana oli välja läinud, nad tõid uue... Nii armas :) Käisin mööda aeda ja vaatasin ning imestasin. Kolm imeilusa vormiga leina-läätspuud jäi hingele. Kuidas neid paljundataksegi? Pookimisega? Aga siis oleks vaja kusagilt kõigepealt paraja kõrgusega alus leida... Ja hiiglasuured püramiidtammed. Leidsin isegi peotäie tõrusid, lootust on, et sealt mõni õige tuleb :)  Ja veel okaspuid (nulud?), millele ma praegu ei oska nime anda. Vaatasin ja imestasin, kuni suu jäi päris lahti, ema ja majaperemeeski juba imestasid, mis mul juhtus? Leidsin parukapuu! Vanaisal! Peremees kinnitas, et see olla tõesti Rudolfi-aegne, see tähendab, et vähemalt 50-aastane (kuidas seda paljundatakse?). Oijaa. Ja siis suundusime väikest kivila-nõlva imetlema. Mu mälu järgi olid seal suured puud, kividega piiratud terrassid ja kiviktaimla-taimi ka, aga väikestest taimedest polnud jällegi midagi järel, ainult ühe tillukese leidsin mõnest kivipraost. Aga see-eest kasvas seal mandžuuria pähklipuud mööda üles viinapuu. Ja see ei olnud mitte viinapuu, vaid VIINAPUU! Jällegi igivana. Mõned marjad olid kättesaadaval ka, hapud olid :) Kivila läheduses olid säilinud ka mõned vanad kirsid, mis pidid ikka veel tublisti kandma. No jälle vähemalt 50-aastased...
Vanaisa Rudolf Irs noorena

Siin ta koogutab :)




Parukapuu!

Aia kese on hiina sidrunväändik

Puid ja põõsaid, parukapuu on paremal

Selles aias on sidrunväändikul alati marju


Kas pole äge vorm?

Pähklipuu on lehed maha visanud, viinapuu riietab vaest alasti sõpra

Sellised marjad

Astmeline kivilanurk

Viinapuu "jalad"

Mälestusi kiviktaimlast

Vaade külateelt

Homme on mõisapargi kõrval E. Enno pingi avamine


Aga see läätspuu on mul küll täitsa puudu...

Ps. Ei saa kurta, täna on olnud rikas päev. Külastasin hommikupoolikul Kaarnaprouat ja tirisin ta peenraharvendamisi ja muidu lahkelt jagamisi koju üle 30 nimetuse. Ühtlasi ka vanaisa püramiidtamme tõrusid ja pähklipuu pähkleid ja...

14 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Sul oli tõesti rikas päev :D Tore, et julguse kokku võtsid ja vanaisa aeda külastasid ja veel toredam, et seal palju säilinud on ja ka muidu kena ja korras. Vahel võib mälestuste külastamine suure pettumuse tuua, paistab, et teil emaga läks hästi :)
PS: 30 taime onpiisk meres aga hakkab tasapisi looma :D

Tii ütles ...

Tõesti rikas päev. Vanaisa istutatud puud annavad talule juba eemalt vaadates isikupärase näo. Tore, et aed on taas hoolivates kätes. Sina aga hakkad kohe suuri puid ihalema. Mitu ruutmeetrit su aianduslik pind tõotab olla? Esimese järgu unistused kuldvihm, parukapuu ja leina-läätspuu ei ole õnneks kõige suuremate killast. Jõudu ja edu unistuste täitumiseks.

Lendav ütles ...

Piisk meres jah, aga ega see aeg kaugel ole, kui peab valima hakkama, mida siia tirida ja mida mitte :)

Seda, et aed korras on ja palju puid säilinud, on juba tee pealt näha, seda ma teadsin ette. Seda, et nad varasemalt lageda õueala on ära hekitanud ja suvaliselt miskeid kadakatutse maha pannud, ma ei teadnud, aga see ei ole ka minu kodu, nii et ei häiri. Ma olen üdini tänulik, et nad suuri puid pole välja juurinud ja aia põhiplaan ikka aimatav veel on. See oli mu jaoks väga tore õppekäik :) Vanaisa iluaia osa ei olnud oluliselt suurem, kui minu praegune aed. Ometi mahtus sinna palju huvitavat väikestest lillekestest suurte puudeni välja ja oli ka valgust.

Kaarnal oli mitu head ideed peenraruutmeetrite suurendamiseks - näiteks see, et puukuur maha lõhkuda - puid saab ju voodi ja laua all hoida. Ja jalutusteed aias võiksid olla 2m kõrgused laudteed-rippsillad :) Siis jagub lilledele ruumi ja päikest ka. Osad taimed võiksid olla mitmekorruselises aias, alumistel korrustel need, kes vähem valgust vajavad. Veel oli üheks mõtteks lamekatuse ehitamine ja sinna üles väikse pargi rajamine. Semiramise rippaiad :D

MUHEDIK ütles ...

Nii tore. Hinge teeb hellaks kui näed, et mõni inimene oskab vana aeda hinnata ja hoida. Ja veel toredam, et teid nii kenasti vastu võeti. Mõned marjakese oleksid võinud ka sidrunväändikku võtta ja maha torgata, mõni seeme ikka idanenuks. Teda saab mujalt ka, aga siis pole neil vanaisa puudutust.
Mis nüüd puutub puudesse, siis need, keda praegu arvatakse olevat mingid uudisasjad, on kõik olemas olnud juba eelmise sajandi alguse puuärides. Pole midagi uut siin päikese all, välja arvatud uudissordid, aga liike on meil kasvatatud vähemalt sajandi.

Lendav ütles ...

Aianduslikult annab kujundada umbes 400m2, mõne püramiidi saan ikka ka siia paigutada. Puud ja põõsad ongi tegelikult minu ammused unistused, lillemaailm tuli alles üsna hiljaaegu mu juurde.

thela ütles ...

No kuldvihm küll eriti pisike tegelane ei ole, minu 50-aastane watereri on ikka päris pirakas, alpi kuldvihmad jäävad väiksemaks.
Eks meid kõiki kiusab vahel see mõte, et mis jääb meie aiast järele siis, kui me ise lahkunud oleme. Aga sel mõttel ei tohi lasta võimust võtta ja elada tuleb tänases päevas. samas on tore, kui järeltulijad olnut hinnata oskavad.

Lendav ütles ...

Sidrunväändikulapsukesed on mul olemas, ema juurest toodud, sinna on ta juba ammu vanaisa aiast saanud, nii et järjepidevus on olemas :)

kaaren ütles ...

Hea, et kuskil on veel vanu huvitavaid taimi. Ja et vana aeda on säilitatud, kordan ennast praegu, et ka aianduslikud artefaktid on osa meie rahvakultuurist nagu laulud, kindad ja õllekannud.
See kivila kallakul on kuidagi eriliselt sydantliigutav. Mõeldes sellele, mis jääb pärast meid, ongi puud ja kivid kindel asi ja maamärk meie järel tulijatele. Olen piiriäärsetes metsades näinud talukohtade hoonete vundamente, ja ahjude varemeid, millest mets läbi kasvanud, kunagise elu kaja ja inimese jälg. Et me ei unustaks.

Lendav ütles ...

Lilled tulevad ja lähevad, aga puude kasvamist võib jälgida kasvõi 80 aastat, kui ka rohida enam ei jaksa. Puude ja kivide aeglane sosin ongi see, mida ma ikka ja jälle kuulata igatsen. Lilled võivad olla, aga puud peavad olema. Kasvõi mõnigi, kasvõi kääbusvorm või püramiid, kui muud ei mahu.

Neljandik ütles ...

Nii tore, et uus pererahvas lahkelt võimaluse ringi vaadata andis. Minu vanaema vanaisa oli ka aednik aga kahjuks on tema aiandusalasest tegevusest vähe järele jäänud. Aga mu aias kasvab üks murulauk, mis olevat vaarisa aegadest, on teistmoodi küll, imepeenike tänapäeva sortidega võrreldes.

Lendav ütles ...

Mu vanaisa oli aretanud kõrvitsa ja kabatšoki ristandi, aga selle tõug on viimase paarikümne aasta jooksul kahjuks kaduma läinud. Äge kõrvits oli, rohelisetriibuline nagu arbuus. Ja ema ikka kiitis, et kui kõrvitsasalatit tegi, ei keenud tükid lödipudruks, keeda kasvõi mitu tundi. Aga siis ühel kehvemal aastal sai vist seemnete sugu otsa, nii imelik oli, kui külapealt tavalisi seemneid toodi ja kollaseid kõrvitsaid kasvatama hakati...

MUHEDIK ütles ...

Sa, Lendav, räägid nagu mina :) Aed algab ja lõpeb puudega, esimestena peavad kohale saama puud-põõsad ja kui mahub, siis vaibaks vahele ka mõned püsikud. Kui aed on sisustatud puittaimedega, ei teki ilmaski mingit sügiskaamost, aed on aasta ringi värviline, eriti oluline on see väikeaias. Seal, kus on vaid paar püsikupeenart ja need ära koristatakse, jääb vastu vaatama must mullapind, ei ühtki helgemat laiku. Puittaimest ja inimesest võib pikalt rääkida, aga Sa oled ise selle kõik ära tabanud.

Unknown ütles ...

Mul on nii hea meel, et te saite emaga vanaisa aeda vaatama minna. Mäletan, kuidas me sealt kunagi mööda sõitsime ja Sa rääkisid lugusid, et mis ja kuidas.
Ma kujutan ette, et ühel hetkel ei jää Sinu oma aed tema omale alla:)

Lendav ütles ...

Puud ja inimesed, jajah :)

Mu aed võib küll kunagi ehk isegi vanaisa omaga kuidagigi võrreldav olla, aga ootame natuke ikka enne. No nii 40 aastat, siis vaatame :)