esmaspäev, 14. september 2015

Hüpetega ehk üks õige naine

Kasutan kuivi päikselisi ilmu, saen kahte kuju korraga. Neiukene, mida teen omal õuel, on peaaegu valmis, ainult pisut-pisut lihvimist veel. Ernst Enno mälestuspingiga läheb veel natuke aega. Täna hommikul tolmutasin kodus (neiukest lihvisin), siis kimasin Valgutasse rohutirtsu tegema. Enne kaheksat oli juba pisut liiga hämar, istusin autosse ja - kodu poole. No ja keegi oli mu tee peale pannud kivi. Sellise nurgelise. Poole tellise suuruse. Ja mina muidugi sellele kasvavas hämaruses otsa! Põmaki! Pspspspspsps tegi ratas... Igal õigel naisterahval* on autos olemas tagavararatas, veljevõti, tõkiskingad, tungraud ja pump. Ja loomulikult kirves. Kaevasin tarvilised riistad järjest kasvavas hämaruses välja, urgitsesin auto kallal ja mõtisklesin, kas möödasõitjad (neid ikka jagus) tuleksid ise, omaenda intelligentsist, ratast vahetavale naisterahvale appi. Etteruttavalt võin öelda, et ei tulnud. Ainult mingid suured, vist lihaveised vaatasid mind nõutu näoga mäletsedes üle elektritara. Sinnamaani läks päris kenasti, kuni pidin hakkama polte lahti keerama. Oijah. Tagusin küll jalaga seda veljevõtit, aga 2 polti olid ikka nii kõvasti KINNI, et puhta viha pärast oleksin peaaegu nutma hakanud. Sain säärele kaks kena sinikat, kui jalg võtmel libises. Peaaegu oleksin juba telefoni võtnud ja abi kutsunud. Aga! Mul oli ju autos kirves! Kopsasin kirvesilmaga paar korda veljevõtme pihta ja ime sündis! Igatahes sain ilma igasuguse kõrvalise abita koju. Homme hommikul tuleb kummiboksi minna ja kui veab, jõuan veel Valgutasse töökoja juurde saagimagi. Mehed ootavad mind seal... Lubasid aidata pingile-rohutirtsule jalad alla panna...

Ja nüüd tööle. Oi, kuidas ma ei ole harjunud, et õhtul kell 10 tuleb veel tööle minna!

* Käisime Kaarnaprouaga Paganamaal. Rõuges bentsukas ilmnes tungiv vajadus lisaaku ja juhtmete järele. Ja nagu õigele naisterahvale kohane, olid Kaarnaproual need olemas. Mida kõike peab sisaldama ühe õige naise** käekott, pagasnik ja kindalaegas...

** Mu ema armastab ikka öelda, et üks õige daam oskab teha mittemillestki salati, kübara ja tragöödia. Niisiis on õige naine see, kellel on kõik olemas, aga õige daam on sellest kraadi võrra kangem - ei vaja tulemuslikuks tegutsemiseks mitte midagi. Karta on, et sellise tasemeni ma vist käesoleva elu jooksul ei jõua.
Mina Konguta vahel oma vanal Golfil ratast vahetamas. Või siis mitte.

8 kommentaari:

yrt ütles ...

Olen lausa keset linna poe ees autol ratast vahetanud aastaid tagasi. Esimene abipakkuja ilmus välja siis, kui mul juba töö lõpusirgel oli. Mõtlesin siis, et kui oleks seisnud auto juures abiotsiva ja hädalise näoga, küllap oleks abistajaid tulnud. Otsustava enesekindla kehahoiakuga naist, kes kindlakäeliselt oma auto kallal askeldab, ei julge mehed segada :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Huvitav, kas mina saaksin sellega hakkama ? Pole juhust olnud proovida ja meil ei ole kunagi ka varuratast :)

Lendav ütles ...

Mu autos on ametlik tagavararatas olemas, selline kitsas ja tilluke. Küllap Sa saaksid hakkama, see ei ole miski raketiteadus, kui ikka kirves kaasas on :)

Sain ratta korda, velje ääres oli mõlk, rehv ise oli terve. Ja ritsika-pink sai jalad alla, üks kena naeratav sinisilmne töömees aitas pinki edasi-tagasi kruttida.

Anonüümne ütles ...

Sinu ema ütlemised on ikka ütlemata head:)

mustkaaren ütles ...

Tänan, et viitsisid laupäeval kaasa reisida. Yks reisi eesmärk jäi täitmata, aga see-eest täitus yks teine, mis ka ilma Sinu abita ei oleks täitunud, kuigi toda teed pidi paar-kolm korda aastas ikka sõidan.
Aga see Denksi Vello pink, st istumiskohaga skulptuur, ja suvega hyvastijätmise matk oli väärt, et jäise tuule käes juhet koorida ja yldse. Täna on loodusel juba selge sygise nägu.
No mis sa teed ära, kui poolikud tellised absoluutselt igas eluvaldkonnas vedelevad. Jõudu ja jaksu teadmisel, et ega see tellis viimaseks ei jää.
Rohutirtsupingist ootab tunglev rahvamass kannatamatult pilte.

MUHEDIK ütles ...

Su ema on võrratu :)
Aga mulle on küll ilma igasuguse märguandeta appi tuldud, isegi 2 korda.
Midagi müstilisemat kui üks naisterahva käekott polegi vist maailmas olemas:D

Köögikata ütles ...

Mina sõitsin oma rehvi katki 1. septembril kõnnitee äärekiviga, aga pelgasin oma oskuste pärast ja hõikasin venna töölt appi. Siis vaatasin küll kõrval ja nüüd ilmselt oskaks isegi, kui ainult poldid lahti saaks (ehk siis peab kirve ka autosse panema). Samas oli mul esimeseks takistuseks juba see kraanikäepideme sarnane "polt" mis varuratast põhja küljes paigal hoidis, isegi seda ma ei suutnud lahti keerata. :D aga kui ma seal pagažnikupõhjas hakkaks kirvega vehkima, siis ma küll ei tea, mis sellest asjast saada võiks. :P

Morgie ütles ...

Kõvad eesti naised. ;)