esmaspäev, 3. veebruar 2014

Kiili tiivalöök

Olen kunagi väga armastanud magus-valusaid kõlapilte, nostalgiat, nukrust, mis annab muusikale teistsuguse sügavuse. Olen põletanud oma kurbust sedasorti muusikat kuulates, saanud selle läbi kergemaks ja rõõmsamaks tagasi.

Siis äkki muster muutus, nukker muusika ei aidanud enam kurbust kulutada, vaid hakkas seda süvendama, muutudes lausa ängistavaks. Viimase mõne aasta jooksul olen oma vaimse tervise huvides püüdnud hoiduda melanhoolsetest kõladest, põgenenud nende eest ummisjalu, kartes kurbusse lõplikult ja päästmatult uppuda...

Eile meenus Sergio Altamura oma maagiliste kõladega ja riskisin seda lugu üle hulga aja jälle kuulata.


Jah, puudutab, sügavalt, ikka, aga uppumise tunnet enam pole. Ju siis olen tõesti tervemaks saanud. 

Miks inimestele meeldib muusika, mis hinge kriibib? Miks kuulatakse Alenderit? Miks Metro Luminali? Miks vene ballaade? See teeb ju haiget? Eks igaühel ole isemoodi. Minu jaoks tähistavad sellised meeleolud ja kõlad täitumata unistusi, igavest igatsust, millel pole iialgi ette nähtud teostuda, mis põhimõtteliselt ainult unistusteks jäävadki. Sügavale südamepõhja. Ja see pagana Altamura* oma kiili-looga, kõlade ja tiivalöökidega kisub need tunded, mida ma olen põhjalikult enda sügavustesse matnud, jälle pinnale. Loob pildi hetkest, mis ehk kunagi oli ja mis iial enam ei kordu või - hetkest, mida ma iial püüdma ei küüni, võimalusest, mis juba eos on määratud jäämagi ainult unenäoks... Kiili tiivalöök.

Mis on see, mis paneb vanu memmesid pisarsilmil kuulama mõnd noorusaegset kurba armastuslaulu, ikka ja jälle? 

Ma tahaksin saada aru, kas kurbusel ja nostalgial on ka mingi funktsioon, kas seda on millekski vaja. Milleks muidu need magus-valusad kriipivad hetked?

Vaieldamatult on sellisel muusikal ja meeleolul oma jõud, päris suur jõud ehk isegi vägi taga. Kui miski on väekas, ei tohi seda ära põlata või maha salata. Sellega tuleb siis arukalt ümber käia. 

Veel üks väärt lugu (eriti heaks läheb kolmanda minuti pealt):


Mulle meenutavad need meeleolud ja kõlapildid kõige rohkem armumisi, nooreaja kogenematuid ja vanema aja raskemaid... Illustratsiooniks Rajaton.

Miks nimetatakse armumist ilusaks tundeks? Jah, mõnikord võib see väga ilus olla, aga ei pruugi ju. Vahetevahel on armumine nagu nüri noaga soolikate välja laskmine. Ise, endal, elusast peast. 

Üks lugu 12-keelsel kitarril, pühendustega Kaarnale:


Kaarnale soovitan ka teisi tema lugusid kuulata, tal on 12-keelsele neid mitu.

Täna öösel nägin unes, et Ta andis mulle oma särgi selga, käskis kanda, see pidi mind kaitsma. Kas see kaitseb mind ka ärkvel olles? Kas see aitab ära hoida hingevalu? Kas see hoiab õnnetu armastuse eest, peletab kurbust ja ängi?
Teiseks nägin unes, et võtsin põllul käsitsi kartulikooguga kartuleid. Põld oli kahtlemata väga viljakas.

*Ja tema põsed on lohkus täpselt nagu...

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Suur tänu!
Väga hariv. Ma võtan suurima heameelega Sinu nimetatud muusikuid vaadata, nad kõik on nii meeldivalt erinevad. (Ja hr S. A. on väga ilus ja apetiitne meesterahvas.)
Kui katsetada Tema särki maagilise vahendina, huvitav, mis siis saab. Kahju sellest igatahes ei synni, aga kogemus ja kasu saab olema mitmekesine, selles on Dr Kaaren kindel.

Anonüümne ütles ...

Miks armastatakse melanhoolset muusikat?
Mul on selleks mitu põhjust.
1. Et aju saaks rõõmsast kärast ja elu pöörasest dineest puhata. Aeglane rytm rahustab ja lõdvestab, juhatab sisse uinumise pyha toimingu.
2. melanhoolne muusika on enamasti ka meloodiline, samas kui kiire tantsulka, sh väga raske roki rytm on kiire ja vererõhku und tuju tõstev, samas lihtsakoelisema olemisega. Aeglane rytm lubab keskenduda viisile ja pillimängu meisterlikkusele, seda viimast armastan ma eriti. vahet pole, kas tegu on inimhääle v mõne pilliga.
5. Kui väga kiire ei ole, on endal rahulikum muusikapala selgeks õppida. Kiired lood sisaldavad enamasti ainult kas saadet v ainult soolot, mis kitarri puutub, aga ballaadides on sul võimalik mängida yheaegselt nii saade kui ka viis ise, ja see on mõnu omaette. Juhul, kui sul ei ole bändi. Klaveri ja akordioniga on omaette lugu, flöötidest me yldse ei räägi täna...
Nii et - aeglasem musa sisaldab rohkem ilu, ja see mõjub kõigile, on minu argument.
K.

Lendav ütles ...

Üldiselt nõus Kaarnaga, kuigi ma ei rääkinud mitte aeglasest ja kiirest muusikast, vaid nukrast ja rõõmsast. Enamasti kipuvad minoorsed lood olema aeglased, jah, aga mitte alati. Ja rõõmsa meeleoluga (mažoorne) ei pea ilmtingimata lihtsakoeline kiire tümps olema.

Omaette põnev ülesanne - leida rahulikud, aga samas helged ja mažoorsed lood üles.

Lendav ütles ...

No ja muidugi on igaühel siin oma vaatenurk, olgugi minoor ja mažoor üsnagi kindlad mõisted. Kas mõni lugu on lihtsalt rahulik või juba kurvameelne, on siiski suhteliselt subjektiivne.

kaaren ütles ...

Minu muusikakuulamine on ysna juhuslik ja tendentslik, st rokiklassikakeskne. ning kitarrilembene ja meelelaadiks on "rahvamuusik" akordioniga tantsuks mängimise kogemuse pärast. Ilmselt sellepärast ongi minu kurva/rõõmsa ja aeglase-kiire jaotus just selline nagu ta on. Kui kuulata rohkem klassikalist muusikat v eksperimenteerijaid, siis on palju erandeid, aga minu silm ja kõrv keskenduvad mängija tehnilistele oskustele ja varustusele... Ilmselt ainsad pillid, mille puhul suudan inimlikud ning hariduslikud kyljed unustada ja nautida ainult ja ainult heli, on ristflööt ja tiibeti laulvad kausid.

kaaren ütles ...

Pakun, et minoorse helilaadiga (ja pigem aeglased) on kõiksugused erinevad rahvaviisiseaded klassikalistele pillidele, alustuseks jälle kitarr. Võta juutuubist näiteks Recuerdos de Alhambra (klassikaline kitarr). Sellel lool on palju esitajaid. Kuigi tegu on justnagu ballaadiga, mõjub see laul rõõmsa ja pidulikuna. Oleneb esitajast, kelle otsa satud, leiab taolisi mitmemõttelisi toredaid näiteid veelgi.

kaaren ütles ...

Vabandust läbustamast, eelmises kommis jät täpsustamata, et need /minoorse helilaadiga (ja pigem aeglased)/ laulud mõjuvad rõõmsatena. Võta nt Puhu, tuul, ja tõuka paati. Või mitmed regivärsilised.

kaaren ütles ...

Mul on vist midagi viga, mõte kihutab kaootiliselt ja detailid jooksevad puusse. Recuerdos... sai kyll rahvaviiside jutu sisse, aga see on Torrega pala kitarrile. Torrega oli suur mängumeister, kaasaegse kidra vormistaja 19. sajandil.

Hundi ulg ütles ...


Minu arvates, Lendav, väljendasid täpselt seda, mida mina kurvameelset=helget muusikat kuulates tunnen. Igavene igatsus, täitumatud unistused, pöördumatult möödunud õnnehetked. Ning ka mina ei tea vastust, miks ma mõnikord kohe tahan sellist muusikat kuulata. Äkki sellepärast, et pidevalt naeratav, õnnelik inimene on eeldatavalt diagnoosiga?