Kunstikuu

Näitused on avatud. Matk on toimunud. Kehad said maalitud ja pärast uuesti puhtaks pestud. Tore oli, eriti matk - selle sügise üks viimaseid sooje päikselisi päevi. Mina olin matkajuht, sundisin inimesi tegema raskeid füüsilisi harjutusi - näiteks kuulama vaikselt, kuidas mets hingab. Ja käsu peale haigutasid kõik lausa üllatava agarusega! Ohh, ma olen tubli treener!

Tegevust ka pildistati, aga pildid pole veel minu kätte jõudnud. Kui jõuavad, riputan midagi ka siia üles.

Kunstikuu Elvas on alanud. Linnaviletsusesvalitsuses on Piret Veski maalide näitus. Muuseumis näitab oma loomingut Margus Rump. Matkakeskuses ja Tervisespordikeskuses on Olev Russi tööd. Raamatukogu on jälle minu päralt. Näitusi on veel, koolimajas jm, aga nende autoreid ei mäleta peast... Peale selle toimub igavene hulk huvitavaid töötubasid - põhiliselt ehete-teemalised. Ja - 27. nov, pühapäeval, on meie kultuurisaraskeskuses ehtelaat, kuhu on lubanud minu (ja ka kõigi teiste) suureks rõõmuks tulla ka Olev! Olev lubas lahkesti võtta kaasa suure hulga erinäolisi ehteid ja ka väikse näituse erinevate puuliikide värvidest, mustritest ja sügavast sisemisest ilust. Lausa uskumatu, kui erinev võib olla sama puu erinevates pehkimisastmetes (sinakad toonid, pruunid mustrid jne), kui palju sõltub ka kasvukohast, ega ei teagi, mis puu ilmet üldse kõik mõjutada võib. Olen osakest Olevi puuliikide näitusest näinud ja see oli vägagi vaatamist väärt. Need pole tal mitte klotsidena, vaid eheteks - pildikesteks vormistatud. Imeline...

Olevi näituse avamisega sai soe sügis otsa. Nüüd on siis käes see pime, hall ja järjest rõskemaks ning troostitumaks muutuv hilissügis, millest ma ei suuda mingi nipiga rõõmu tunda. Aga noh, inimesed jäävad ju alles ja hea seltskond aitab ikka selle pimeda porise aja üle elada. Aitäh, et te olemas olete!


Lisasin siia sappa silmarõõmuks ühe internetist leitud vanema pildi. Olev ikka.