laupäev, 12. november 2011

:)

Sellest nädalast kolis linnasaun meie asutusse. Mina olin esimest korda nö. linnasauna-töötaja. Hommikul oli ikka hirm, Elvas on väga hästi välja arenenud pensionäride maffia. Ja täna oli naiste päev. Aga, nagu näete, elus olen. Polnudki nii hull. Mõni küll käis segast panemas, eile oli pool tundi helistanud, täna helistas, siis tuli kohale ja jätkas oma kinnisideede pärast võitlemist (palju häid ideid, kuidas transport sauna võimalikult keeruliseks teha) aga meie ei võtnud suurt vedu ja ta lahkus siiski ja mu kõrvad on juba puhata saanud (mismõttes bussisõit on kehvasti korraldatud? eelmise sauna juurde ei läinud ühtki bussi, ise pidi igaüks kohale saama! võibolla peaks bussijuht pensionäri veel süles kodutrepist üles ka kandma?!). Buss on rahvast siia tooma pandud seetõttu, et me oleme linnast kilomeetrikese väljas. Teeb linnas tiiru ja korjab rahva seitsmest kohast üles. Aga ei, võibolla peaks veel ka Peedule minema, ja siis Käärdisse, ja kui juba, siis võiks Tartust ka rahvast sauna vedada! Ja ma ei suuda inimesele selgeks teha, et see ei ole (tasuta) takso... Ah jaa, ja siis peaks buss minema sinna, kuhu tellitakse - helistatakse ette ja buss muudkui kihutab kõrvaltänavaid pidi... Ja samas peaks olema bussi tuleku aeg minutipealt teada ja üles tähendatud! Elva on väike linn, kui pole palju rahvast, teeb selle ringi 10-15 minutiga ära. Kas tõesti ei piisa selle kellaaja teadmisest, millal ta oma ringi alustab?! Ja pensionär muudkui jaurab ja jaurab...

Enamus inimesi olid muidugi kenad, lahked, viisakad ja tänulikud. Aga - täiesti kindel on, et inimesed küll amortiseeruvad vanaduse tulles, aga miski neis muutub järjest sitkemaks, intensiivsemaks. Kui päeva jooksul suhelda suure hulga pensionäridega, on tunne, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kõik need sajandid, mida nad endaga kaasas tassivad... Kõik see kümnete aastatega kivistunud põikpäisus, kurtus, kangekaelsus ja kohati ka kiuslikkus ning kibestumine... Mulle väga meeldivad vanainimesed. Aga mitte kõik.

Veel üks kild tänasest päevast - vaatab proua mind huviga, lõpuks küsib, kes ma olen, tundun kuidagi tuttav? Ütlen nime. Proua rõkatab avastamisrõõmust: tänases lehes oli teist pilt ja jutt! Noh, pidi olema jah, ma ise pole veel jõudnud lehte osta... Elva on väike linn, paljud teavad mind ka vanemate kaudu, Irsi Aadu tütar olen... Proua läheb veel rohkem õhku täis: jaa, Aadut teadsin ma väga hästi! Niisiis, kohaliku kuulsuse kohaliku kuulsusega tütar.

Maagiline eilne möödus aga mõnusasti, sain veeta päeva armsate ja mulle oluliste inimeste seltsis, mängida trummi ja üle hulga aja koguni maalida. Elu tundub muutuvat iga päevaga pisitasa järjest elamisväärsemaks. Rõõm ammuunustatud asjadest on märkamatult tagasi tulnud. Rõõm, mida ma mäletan ajast 15-20-25 aastat tagasi. Kummaline, ma isegi õieti ei mäletanud pikki aastaid, et see oli kunagi niimoodi olemas olnud... :)

Minu ema aga on päev-päevalt rohkem veendunud, et midagi hakkab muutuma. Tal olla sihuke tunne. Mis, kus, kuidas, ei tea, aga aimata on, kuidas vanainimene nuusutab tuult ja leiab selles uusi lõhnu. Võibolla on tal õigus.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

palju häid mõtteid:) vahest ainult liiga palju liiga häid mõtteid:P

mustkaaren ütles ...

Rõõm on hea. See päris tõeline rõõm, mis ka su kondiydini kyynib. Ma näen seda vahest unes, kyll on magus.
Mul on 1 unistus. Vaadata, kuidas Päris Maaliqnstnik maalib. Ma pole ise kunagi korralikku õli maalinud, ainult veidi tupsutanud.

Morgie ütles ...

Saunatädi :)
J.Õudu!