--->

Tartumaa Tervisespordikeskuses oli läinud nädalal laskespordinädal. Mina vibutasin paar päeva, selle kõrvalt jäi aega tutvuda ka muude atraktsioonidega. Mul on küll alati olnud huvi laskmise vastu, aga et see nii köitev on, poleks arvanud.

See tunne, kuidas taju, teadvus sirutub 10 (või 25 või 50) meetri peale, minu silmast üle sälgu ja kirbu, märgini... Ei ole midagi muud, ainult joon minust sihtmärgini. Kõik kaob, miski ei ole enam oluline (ka märgi tabamine!), on ainult kiretu siht. Hingamine peatub, jalad kasvavad otse maast välja ja pole ühtki kahtlust, vaid puhas teadmine, et sinna, kuhu silm vaatab, ka kuul läheb. Nii ongi.

Kui nüüd muude asjadega elus samamoodi saaks... Aga erinevalt laskmisest on elu ettearvamatu ja keerdkäikudega... Kas on?

Peab hakkama laskmas käima, see selgitab pead hämmastavalt hästi. Kõik ülearused emotsioonid kukuvad iseenesest ära. Jääb ainult maa, millel seisan, mina ja siht. Ühtlasi tunne, et olen üks nii maa kui sihiga.

----

Koristamisega on olemine hullult emotsionaalseks läinud. Tuhnin läbi ammu puutumata panipaiku, kaste, pabereid, riideid... Ma ei ole võimeline kirjeldama, mida olen leidnud ja mis on sellega kaasnenud. Kummitused olnud aegadest... Hetkel ei ole olukord silmaganähtavalt paranenud, olengi siiani tegelenud põhiliselt peidus olnud asjadega. Aga siht on silme ees, pikem, kui 10-25-50m. Kõik ülearune kaob, tasapisi muutun jooneks sihtmärgini. Kuni ühel etteennustamatul hetkel on siht juba möödanik, selja taga... Millised sihid siis avanevad, kes seda teab.

Ps. Mõned pildid on veel järel. Huvilised andku teada!