kolmapäev, 17. veebruar 2010

Ikka elan veel

Ja kavatsen seda veel kaua teha.

Vahepeal õnnestus mul 34-aastaseks saada. Mingit teistmoodi tunnet pole. Hea oleks, kui see number nüüd mõneks ajaks meelde jääks... Mitte liiga kauaks, aasta pärast on vaja uut meelde jätma hakata.

Punaste ja roosade tagumikukujuliste vidinate kinkimise päev sai ka mööda, mina olin laisk ja ei kinkinud eriti kellelegi midagi. Aga ma mõtlesin teie kõigi peale, kui see lohutama peaks.

Ajad on kiired, järgmisel nädalal tuleb 2 kontserti - esmaspäeva õhtul Konguta rahvamajas, vabariigi aastapäeva aktusel. Ja teisipäeval Reolas (kui ma ei eksi, mingi R-tähega koht oli Tartu lähedal). Ühtlasi on vaja käia ikka edasi restaureerimiskursusel, trummitunnis ja lõpuks ju ka millalgi tööd teha... Rääkimata kodust ja lastest, mis ka oma nõuavad (ahjukütmine on hullult aeganõudev tegevus, eriti siis, kui üldse kodus pole...).

Natuke olen ka kõukudega* tegelnud, nimelt üks paiksemaid võsaharusid on olnud 18. saj. keskel (varasemaid andmeid lihtsalt pole kätte saanud) juba Lokko talus Järvekülas Kavildas. Needsamused, kes Anni nime said. Praegugi on seal kõrvuti 2 talu - Lokko ja Anni talud ( kaheks jagunemine toimus u. 19. saj. alguses, esialgu olid mõlemad ikka Lokko nimega). Aga Irsi nime liin on väga segaseks läinud, just nende rahvaloenduste vahel, kus perekonnanimed pandi (1816 veel polnud, 1826 juba olid). Varasemad loendused on nagu puder ja kapsad, eriti sellepärast, et sellel perel polnud tugevat staaptalu - kolasid ringi nagu jaksasid, iga loendus eri talus ja perekonnad laiali. Pealegi oli üks tore loendus veel vahel, kus naisi ei loetud. Ju nad siis polnudki inimesed. Üks kallis esiisa on surnud kahe rahvaloenduse vahel, ühtlasi õnnestus tal selles vahes naine võtta ja 3 last saada (sealhulgas minu vanavanavanaisa). Just needsamad loendused, mille vahel perekonnanimed pandi... Otsi siis... Justkui mingit mõrvamüsteeriumi lahendaks, sihuke detektiivi tunne on... Sinna otsa veel see, et üks suguharu osa on ka oma liini 1750-ni välja ajanud, piirkond sama, nimi sama, kõik teavad, et sugulased, aga mina otsest sidet pole leidnud. Ju siis on see hargnemisekoht varasem, kui minu andmed. Ma olen peast ikka jätkuvalt personaalraamat ja hingeloend.

Kõrgelennulise vaimutegevuse jaoks pole suurt mahti. Aga küll ka need ajad tulevad ja siis saate siit lugeda surematuid tarkuseteri! Värisege igaks juhuks juba ette!

*kõuk - esivanem
leidsin veel ühe vahvate terminitega kõugutabeli (päisnik tähistab inimest ennast):
1. Päisnik
------------------------------------------------------
2. isa 2. ema
3. vanaisa 3. vanaema
4. vaarisa 4. vaarema
5. vaarvanaisa 5. vaarvanaema
6. ellisa 6. ellema
7. ellvanaisa 7. ellvanaema
8. ellvaarisa 8. ellvaarema
9. ellvaarvanaisa 9. ellvaarvanaema
10. iidisa 10. iidema
11. iidvanaisa 11. iidvanaema
12. iidvaarisa 12. iidvaarema
13. iidvaarvanaisa 13. iidvaarvanaema
14. iidellisa 14. iidellema
15. jne. 15. jne.

5 kommentaari:

uurija ütles ...

Äkki siiski iideelisa ja iideelema? Sõnadest "iid" ja "eel"?
Tervitustega täiesti juhuslik blogikülaline :)

Lendav ütles ...

Võimalik. Isegi imestasin selle -elli- üle. Aga kuna mul pole viimasel ajal väga olnud jaksu kõigesse süvitsi süveneda, lipsas viga sisse. Kopeerisin ühelt lehelt (mille aadressi muidugi ei mäleta... mingi sugupuuuurimise leht vist).

Kudzu ütles ...

Õnne igatahes!
Padjaklubis võiks nt rääkida oma sugupuudest lisaks tuleviku ennustamisele, sest nagu on öeldud "kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta"!

Lendav ütles ...

Igas sugupuus on midagi padjaklubiväärilist. Minul ka. Näiteks lugu, kuidas mu onu (A) armus Siberis, nende pere vabanes paar aastat varem, aga pruuti (G) kaasa tuua ei saanud. No siis abiellus neiuga hoopis teine vend (P), kes oli ajateenija (ja vaba igas mõttes) ja neiu sai kallimaga kaasa tulla (kallima kaksikvenna fiktiivse abikaasana). Elasid ilusasti oma elusid, "abielus" vend (P) tahtis vahepeal naist võtta - kaotas templiga passi ja võttiski. Lahutada jõudis, siis suri - ja kes oli esimene pärija? Fiktiivne naine (G)! Päevagi polnud koos elanud, heateona kodumaale toodud, aga (tema) passis oli kirjas, et abielus. Käis minu vanaema (oma ämma) juures ka räuskamas, teistest sugulastest rääkimatagi.

Nüüd, kui sugupuud hakkasin koostama, oli korraks kahtlus - kumma venna naiseks ta siis panna, seaduslikult oli ühe naine, tegelikult teise naine... Lapsed ju ka mõlemal vennal jne. Aga sai, nii nagu ikka päriselt oli.

e. ütles ...

takkajärgi - palju õnne!