Jutujaht: Hirmul on suured silmad

 "Mina sinna hobuse selga ei lähe! Mina kardan!"

-"No kuule, Hirmu on tasane hobune, ta on sinusuguste algajatega harjunud, mine ikka! Millal sa jälle siiakanti satud, lõpuks sured niiviisi äragi, et pole hobust lähemalt näinudki. Tule nüüd, ma aitan..."

-"Ei eiii! Lase mu varrukas lahti, ära tiri! Kui sa mind kohe praegu lahti ei lase, siis ma päris kindlasti sadulasse ei roni!"

-"No olgu. Hea küll. Mis me sust ikka sunnime. Aga tule siis vaata vähemalt, kui hea pilguga loom Hirmu on, näe, võta leivatükk..."

-"Mis?! Mina hobuse hammaste ligi ei lähe, äkki ta hammustab mind! Tal on ju nii suured hambad ja kõvad lõuad, jään veel kõigst sõrmedest korraga ilma!!!"

-"Oeh. No mis me siis sinuga teeme. No hea küll, patsuta teda siis lihtsalt küljele, see ei tohiks ju ometi liiga hirmus olla?"

Tüdruk sirutas käe arglikult suure looma poole, puudutas, midagi ei juhtunud. Soe, elav, hingav hobune. Päris mõnus oli. Käsi muutus järjest julgemaks, silis juba laias kaares. Siis äkki pööras suur Hirmu oma pea lapse poole ja vaatas pikalt ning põhjalikult, kes teda seekord patsutab. 

-"Hirmul on nii suured silmad..." kostis tüdruk tasa. Leebe loom raputas korraks pead ja jäi kannatlikult ootama, et inimlapse pelg ometi kord järele annaks.

---

Jutujaht oli vahepeal suvepuhkusel, aga nüüd on esimesed kirjutajad jällegi ärganud ning jaht jätkub! Minu sulg on küll veel pisut roostes, aga küll ma jälle kosun!

Teisi jahtijaid leiab siit: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2022/10/jutujaht-10.html