Mis ees ootab?

Ees ootavad mõned näitused. Eile käisime Laglega Tallinnas botaanikaaias. Sõitsin ilusti viisakalt ümber linna, sest kesklinn on minusuguse metsast tulnu jaoks liiga metsik. Sai üle vaadatud ja mõõdetud palmimaja sein, täpsed näituse kuupäevad on veel kokku leppimisel.

Lagle pildistas palmimajas:

 Hiidsõnajalg. Karvane. Mul on vaja!!!

 Pisisõnajalg. Roosade karvaste noorte leheotstega! Ka on vaja!

 Kurerehaline.

 Täpi.

 Veel üks hädavajalik karvane sõnajalg.

 Imepisikeste punaste mummukestega õis.

 Vist kaktuste ruumis?

 Eriti mikroskoopiline sammal.

Orhidee näitab meile keelt. Vist Vanda.












 Kui juba bota aeda sai, siis astusime möödaminnes läbi ka teletornist. Maarahva jaoks on pilet pisut kallivõitu, aga mitte ületamatult. Soome sai ära nähtud ja silm seletas ka kodukandi suuna pealt kõrgemat märki - Valgjärve masti. Torni kohvikus (umbes 173m maapinnast) sõime päevaprae (mis oli pea 2x odavam täispileti hinnast) ja asusime üle Piibe maantee koduteele. Jõudsin järeldusele, et kui mul on vähegi rohkem aega, ei hakka enam suurt maanteed sõitma, Piibe maantee on armas ja meeldivalt autotühi.

Tegin ühe foto botaanikaaia suunas.











 Mis siis veel? Üks uus tootegrupp on arendamisel.












Ja üsna varsti jõuab kätte see aeg, kui kogu mu elu saab olema nii nagu selles laulus:



Enne kastiaega jõuan veel käia mõnedel laskmisvõistlustel (saabuval pühapäeval Haapsalus ja ülejärgmisel laupäeval Põlvas, kuu aja pärast on siin Elvas Heli Rassi mälestusvõistlused ning kohe peale seda kohalikud lahtised meistrivõistlused ja...). Tööl on millegipärast hullumaja, kellegi asendamisest ei taha enam kuuldagi. Ning niipea, kui talve hingus kaob, tuleb läinud sügisel alustatud saetööd lõpetada. Igav ei ole. Vahetevahel tahaks, et oleks õige pisut igavam. Õige pisut.