Traat, pink ja puu...

Üks pink sai jälle paika ja avatud. Kahjuks Mats Traadi tervis ei lubanud teda ennast avamisele, aga ehk saame kirjanikuhärrat pingil istumas edaspidi näha.

 Algus oli, nagu ikka, raske. Ma olen ju lihtviisiliselt laisk. Aga kui õunad hakkasid kuju võtma, läks juba täitsa toredaks, töölust järjest kasvas.

Transpordi leidsin juhuslikult, tuli välja, et endisel koorikaaslasel on kena pisike tõstuk. Nii nunnu! Valdur väntas sellega nagu leierkastimees. Kõigepealt sai palk tema abiga siia aeda ja pärast valmis pink Randu ka.

 Vaja järele proovida, kas kannab :)

 Rannu park võttis meid vastu kuldse ilma ja kuldsete pargipuudega.

Tagakülg.

See on tindipott, kui kellelgi tekib küsimus, mis topka?! Tindipott!!!

Ja siin on sulg, millega kirjutatakse. Kastetakse tindi sisse ja. Kui te pole kuulnud, vanasti käis kõik niiviisi.

Pilt avamiselt. Avamisel luges Silja õues pingi juures mõnes Traadi luuletused, sealt edasi mindi rahvamajja sisse sooja. Rahvamajas nägime Janno Puusepa etendust "Traadist", mis ületas kõiki mu ootusi. Oli vägagi mitmekihiline etteaste, naeruvirvendustest sügiskurbuseni välja.

Avamisel sain kingituseks Rannu lugemiku, kus tartukeelsed murdetekstid. Selle üle on väga hea meel, sest mu enda tartu keel on pisut nõrgaks jäänud ja võru keelega segunenud. Aga tartu keel on ju mu isa keel, ei seda või unustada!

















Kurbi uudiseid ka. Leidsin oma aiast üleeile surnud siili. Keegi teda rappinud ei olnud, nii et arvatavasti mürgitus... Väiksem siil oli. Siil on ju kõigesööja. Aga rotimürke on mitmesuguseid. Räägivad küll, et mumifitseerivad ja... aga mitte kõik mürgid. Kas ta oli ise mürki juhtunud sööma või mürgitatud hiirt, kes teab. Nii et - mõelge, enne kui tuppa tikkuvatele hiirtele mürki hakkate panema - mida ja kuhu ja kuidas. Et mõni teine süütu kannatada ei saaks.