Tärpentin vol.2

Poolikuid ja vähem poolikuid töid. Kuna ma tulevalges ei saa selle aparaadiga mingeid kuidagigi arvestatavaid valgusbalansse ja värvitasakaale, siis enne ilma paranemist (rohkem päevavalgust) või piltide kuivamist (saan pildid õue viia ja seal klõpsida) suuremalt ja lähemalt ei näita. Katsuge praegu sellega leppida.

Tärpentinilõhnaline

Õhtuti maalin-maalin-maalin. Hommikuti köhin ja tatistan. Aga niipea, kui tärpentini lõhna tunnen, hakkab hea :)

Põrr oli vahepeal 2 päeva kadunud, juba mure oli. Ja tohutu rõõm, kui ta näljase ja kõhnana ennast koju tagasi vedas. Kes teab, kus ta kinni oli, siiani pole ta veel kauem kui paar tundi silmapiirilt kadunud olnud (ja siis ka tavaliselt pööningul magamas)...

Meie Nunnu KurrPurrZaNurr

Maale saate siis näha, kui mingi normaalse päevavalguse suudan leida ja pildistada saan. Ärge muretsege, kõik tuleb, iga asi omal ajal või natuke hiljem! Füüsiline näitus saab üles umbes detsembri keskpaiku (Elva Linnaraamatukokku muidugi, kuhu siis veel). Eks ma annan teada, kui kuupäev täpselt paika saab. Siin saan ehk sitikaid juba ka varem näidata.

Puhkepäev?

Olin lubanud näituse teha. Õnneks jätsin alguskuupäeva lahtiseks. Aeg muudkui läks, läks, läks... Jube kurnav on otsustada, mida teha? Seda,et tahan maalida, (mitte joonistada, paberit rebida, trükkida, nikerdada vms) ma juba teadsin, Aga mida siis ometi? Panin paika maalipuki, võtsin seina äärest valmis alused, riiulist värvikohvri, pintslid, tärpsu... Aga maalida ei saanud, sest ei teadnud, mida. 

...

Mulle hakkas juba tunduma, et ma olen täiesti lootusetu laiskvorst, ainult magan, Ja kui ei maga, siis mõtlen, nii et ajud suitsevad. Aga ühtki pintslitõmmet polnud tunnistamas, et ma ju ometi pingutan! Kõigest jõust! 

...

Kurtsin muret kallimale. Ja selle kurtmise käigus sain äkki aru, mida teha. Klõps. Vastus oli olemas. Läksin raamatukokku, tõin sealt mõned raamatud (parim on Euroopa Putukad, kui selle ainult kusagilt endale saaks...) ja eilse ning tänasega on suurem osa tegelasi juba lõuendil. Hõljuvad praegu veel õhus, lõpetamata.

Kõige kõvemad tööpäevad, nagu tuleb välja, on laupäev ja pühapäev. Siis saab segamatult tööd teha, ei pea "tööl käima".

 Üks tegelane uuest seeriast. Poolik veel, taust puha tegemata.

Voodi tõmbab justkui magnetiga. Mitte ainult mind ;) Eriti peale rasket mõtlemispäeva.

Killukesi

Kaisuloom

Matkajad

November. Mustjärv.

Spontaanne võilind. Autor Lagle

Kõige väärtuslikum asi ateljeeruumis - vaade

Räägivad, et täna pidi olema rahvusvaheline armukeste päev. Tervist!

Kaos, kord ja kõik, mis nende kahe vahele jääb

Olen siin majapidamises juba 10 aastat vegeteerinud. Elanud nagu tudeng, kes ei saa mitte kindel olla, kas kevadeks (või ammugi veel sügiseks) ikka veel samas paigas elutseb. Noh, selle viimase suhtes ei ole küll midagi muutunud. Ikka pole kindel.

Tudengi moodi elamine tähendab mu jaoks väikseid kulutusi olmele, minimaalset panustamist elukoha väljanägemisse ehk siis lipp-lipi ja lapp-lapi peal majapidamist. Ausalt, juba läks päris jubedaks. Kunagi siia kolides panin odava tapeedi seina. Tapeedi värv osutus paraku antud ruumi sobimatuks, värvisin seda seinakatet siis natuke siit ja natuke sealt, niipalju, kui mööli tagant kätte sai või värvi juhtus olema. Kass kraapis pisut seda vana tapeeti, lubasin tal seda lahkelt teha, sest see oli juba enne kole, vahet polnud. Panin kraabitud seina peale hoopis kangalaiu. Aeg läks kangas tolmus. Kass kraapis ka juba teisi seinu. Tuba hakkas märkamatult, kuid järjekindlalt inimelukoha muljet kaotama.

Eile oli see suur päev, kui tõmbasin tütrekese abiga vana tapeedi seinast ja panin uue. Mis sest, et perenaine lubas korteri kevadest kindlasti müüki panna. Ma tahan siin ka talvel inimväärselt elada, nii et kõik aeg silma ei kriibi. Loomulikult ei hakanud ma seda korralikult tegema, sest kes teab, kaua ma siin olla saan? Teen liiga põhjalikult, tuleb kindlasti liiga ruttu ära minna... Nii et krohvipraod ja väiksemad augud jäid tapeedi alla. Neid ma parandama ei hakanud. Suuremaid auke õnneks ei olnud. Ja selle seina, kus vana tapeet juhtumisi valgeks on värvitud, jätsin puutumata, see on veel täitsa vastuvõetav.

Tapeediga sai muidugi ka nalja, sest ega ma etiketilt juhendeid enne lugema ei hakanud, kui kate seinas. Tuli välja, et see on fliistapeet. Et mugavam oleks olnud sein liimiga kokku teha, mitte laduda põrandale hulk ajalehepaberit ja siis lasta liugu seal liimiste paberite vahel, peal, üle ja ümber. Aga fliistapeet on muidu hea ja tore, ei veni räbalaks, õhumulle alla ei jäta, ilus. Isegi natuke pestav. Liimiplekid sain maha küll.

Ah jaa, voodi taha traageldasin (käsitsi! oi ma olen tubli!) vanadest kampsumitest vaiba. Et oleks soojem ja hubasem. Põhjapoolne välisnurk ikkagi. Tüdruk vaatas, kuidas ma vaipa seina kinnitasin ja leidis, et kõige rohkem sarnaneb Frankensteiniga. Ei tea kohe, kas rõõmustada või kurvastada.

Uus tapeet, uus vaip seinal, alaline elanik ja paar tolmutera objektiivil. 

Nüüd peaks lastetoaga midagi ette võtma. Huvitav, mida?

Tants kaose ja korra vahel. Huvitav, kas kunagi tuleb ka aeg, kui ma selliseid töid tõesti korralikult tegema hakkan? Noh, näiteks oma kodu, kus ei ole hirmu, et leping otsa saab ja välja tõstetakse?

Libe lugu

Lisaks eilsele Heinavankrile  sain üle tüki aja elamuse meie enda koorist. Hääl lahti, koor võimsalt kokku kõlamas, publik huilgamas, kaasa laulmas ja käsi-jalgu kokku peksmas, nii võiks veelgi esinemas käia.

Aga need kingad. Kõndida kuidagi sai. Seista lava ees täitsa jaksasin. Ega me kõik aeg ka ise esinenud, rahvatantsijad ja kapell said ka mahvi, siis sai suisa istuda. No ja siis tuli üks kohalik suur ja libeda särgiga tursk, rebis mu tantsima. Rütmitunnetus puudus kutil täielikult. Algul, aeglase tammumisega saime kuidagi hakkama, aga siis keeras kapell vunki juurde ja libe kutt ka. Mul polnud kusagilt kinnigi hoida, ikka väga libe sell oli, ta solgutas mind mööda põrandat natuke aega (ainult ühte pidi oskas keerutada) ja vist pidasin terve minuti vastu. Siis käisid jalad all risti, pea korralikult ringi ja lubasin ennast lähima tooli peale talutada. Istusime, mina hingeldasin (sest süda oli juba nii paha), vabandasin, kadusin saalist, vahetasin kingad saabaste vastu ja käisin välisõhus taastumas. Ei ole mul tantsujalakest. Kahju. Kuigi - häguselt meenub, et mõnigi partner on ka minu kobajalgadega hakkama saanud, lausa nauditav on olnud...?

Aga kui eilset uitmõtet jätkata, siis printsi ma eile õhtul ei kohanud. See libe sell kvalifitseerus kõige rohkem "tursaks", kelle käest ma ennast lõpuks ise päästma pidin.

Vahel ikka vaatan pisut kadeda pilguga inimesi, kes pidudel käivad, alkoholi tarbivad, tantsivad, pea hommikuni üleval olla jaksavad... Hirmus lõbus olevat. A mina ei jaksa. Juua ei taha, halb hakkab, mitte lõbus. Tantsimisega on nagu on ja kaua üleval olla ka ei jaksa. No mis seal siis kahetseda, ju ma pole piduinimene. Selle asemel läheme täna ema ja paari sõbrannaga Mustjärve äärde matkama. Igale oma lõbu.

Heinavanker

Tegin üle hulga aja raadio lahti ja mis ma kuulen! Inglihääled! Kuulakse ise ka:

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1861583

Ma pole ammu midagi nii ilusat, puhast, säravat kuulnud... Täpselt õige asi selles pimedas niiskes novembris.

---

Läheme kooriga Kanepisse laulma. Täna. Mul on uued kingad, tahavad mind tappa. Eks näis, kuidas Tuhkatriinu oma "Made In Italia"tega koju tuleb. Ma usun, et kristallist kingad olid väga palju ebamugavamad, kui naturaalsest nahast jalavarjud. Ja Tuhkatriinu pole ma ka enam ammu. Isegi üks ta õelatest kasuõdedest mitte. Printsi ei otsi, prints on leitud, kuigi mitte päris selline, nagu kunagi teismelisena unistatud sai, see praegune päris prints on tihti palju tahmasem. Ja väsinum. Ja vanem. Ja lähedasem. Ja... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Miks, miks kannavad naised kõrge kontsaga kingi? Need on nagu kargud. Panevad naised peenelt õõtsuma ja ukerdama. Et neid õrnukesi ja õblukesi siis päästa saaks? Jälle see printsi teema? Ja mis kuradi pärast olen mina õnge läinud ja endale need piinariistad koju tõin? Raske küsimus. Jätan täna vastamata.

Abstraktne, hammastega

Kas pole kaunis abstraktne kompositsioon? See on minu voodi. Hammastega. Aga ma ei karda.

Argipäev?

Eelmise teema jätkuks - siin on ühe tavalise naise argipäev. Palun:

 Värskelt õlitatud, viidud juba ka kliendi kätte.

Tavaline eriline inimene

Kohtad inimest. Jutu ja väljanägemise järgi vastab igasugustele sotsiaalsetele normidele. Täiesti tavaline inimene, Ja siis ta kuulutab: ma olen ju selline imelik, mul peab olema kõik elutoas valge! Ja küünlad peavad ka põlema! Või: ma olen ju selline imelik, ma tahan, et peale söömist jääks suhu hea maitse, nätsu oleks vaja...

Miks arvavad kõige harilikumad naised ja mehed, et nad on kuidagi väljaspool keskmist? Aru ma ei saa. Iga kord üllatun, kui mõni vanem (või noorem vahet pole) proua (või härra või tütarlaps, jällegi, vahet pole) esitleb ennast kui mingit haruldast liiki, kellega peaks kuidagi kohanema, sest ta põletab õhtuti kodus küünlaid. Näiteks. Või tahab iga päev värskelt tehtud sooja sööki. Või jätab voodi hommikuti tihti tegemata. Või armastab üksi metsas jalutamas käia. Või ei kannata, kui keegi öösiti samas toas kõvasti norskab. Siis on seletamist ja vabandamist ja erilisust kuhjaga, sest vaata, teised ju nii ei tee. Ei tee? Päriselt?

Inimesed, te ei ole imelikud. No tõesti. Selliste standardite järgi on kõik inimesed imelikud. Igaühel on mingi väiksem või suurem kiiks. Olen ennastki pidanud imelikuks, teistmoodi, haruldaseks, aga aeg on näidanud, et maailm on kirjum veel. Ma olen selles kirjus maailmas täiesti tavaliste kiiksude ja annetega naine. Pigem oleks see haruldane, kui mul poleks mitte mingit isikupära, ühtegi annet, ühtegi väikest veidrat harjumust. Mu sõprade hulgas on kõik erilised inimesed. Kõik. Nii et sedapidi võttes on erilisus lausa norm. 

See on vist mingi ürgne vajadus, mis sunnib inimest esitama oma väikseid kiikse, nagu maailmaimet. Vajadus olla märgatud ja tunnustatud? Ette vabandamine igaks juhuks, et mitte olla ootamatult tõrjutud lähedaste (töökaaslaste vms) ringist?

Vaata pisut laiemalt, mitte ainult oma lähemat kümmet inimest (tänavanaabrid, oma pere, töökaaslased) ja sa näed, kui kirju võib maailm olla. Pole mingit põhjust tõmmata joont enda ja maailma vahele, sinusuguseid on ju küll ja veel. Eripärade, annete, veendumuste ja kiiksudega.

Sel teemal võiks veel pikemalt jätkata, aga mõte jooksis kinni praegu. Ma lähen ja saen pisut, äkki läheb mõte lahti tagasi.

Kisub ja tirib

Lugesin oma eelmist kirjatükikest ja leidsin kaks korduvkasutuses sõna. Kiskuma. Tirima. Ilm kisub. Mina tirin. Mida ütleb see mu maailmanägemise kohta? Kuidagi pingeline tundub see olevat, nagu köievedu... Siia võiks lisada veel "kangutama", "urgitsema", "kakkuma", "venitama"...

Meenub isa ütlemine, mille ta olevat kusagilt piibli avarustest leidnud (panen mälu järgi, sõnastus võis pisut erineda): kõik, mis on magus ja rammus, olgu su suust välja kistud ja õnn olgu su eest justkui üles poodud.

Tegelikult ei ole mul midagi viga, lihtsalt külmaks ja pimedaks kisub, kakub ja tirib. Kuigi ei taha. Ei meeldi. Pimedus käib juba praegu närvidele, ehkki paar kuud on veel minna, enne kui pöörab. Praegu oleks õige aeg hoopis talveunne jääda, mitte olla 16 tundi päevas ärkvel ja tegus. 6 tundi oleks normaalne.

Kadedaks teevad need inimesed, kes elavad oma rütmi järgi. Ühed sõbrad tegid just oma firma, ütlesid, et paljas mõte käia 8st 5ni tööl tundub nüüd hullumeelne. Tööd tehakse siis, kui on jaksu, tahtmist ja särtsu (või tähtaeg lähedal), mitte kella järgi. Ammuks see oli, kui kell siiamaale kodudesse jõudis? Ja juba dikteerib iga sammu. Sööma ei hakata mitte siis, kui kõht tühi, vaid siis, kui kell õige. Magama ei minda mitte siis, kui väsimus, vaid siis kui kell. Ärgatakse mitte selle peale, et uni sai otsa, vaid sest et kell. Uhh, hirmuvalitseja!

Jällegi kinnitan, mu elul pole väga vigagi, vähemalt hommikuti saan küll oma parema äranägemise järgi ärgata. See-eest pani kellakeeramine mu õhtutele põntsu - lähen tunniks-paariks tööle õhtul kell 10 või 10.30. Kui varem sain enam-vähem südaööks koju, siis nüüd tulen vana kella järgi juba järgmise päeva sees ja see ei meeldi mulle (uue kella järgi on kõik paigas, aga mind ei saa ju niimoodi ümber lülitada, nagu kella!). Uneajast tööl käimine ei ole päris mõistlik. Aga küll ma harjun. Isegi poomisega pidavat harjuma, räägivad, et lõpuks ei siputa enam üldse.

Võitlus käib. Pesin lambikuplid ära, et valgus ikka pirnist tuppa jõuaks. Punun pesa soojemaks, otsin välja lugemist ja näputööd talveks, selleks ajaks, kui magada ka enam ei jaksa. Moosid on keedetud. Talveriided välja otsitud. Villased tekid, kampsunid ja sokid ooteseisundis. Aknad kleebitud. Puud kuuris. Vist on enam-vähem kõik? Igaks juhuks ei kaota valvsust. Niiskus, pimedus ja külm on salakavalad. Hiilivad otse pähe, kui korrakski tähelepanu lõdvaks lased.

Lapsepõlvest ei mäleta, et pimedus ja külm niiviisi häirinud oleks. Aga nüüd, igal sügisel üllatab ebameeldivalt, mitte ei harju ära... Kohe kisub virisema.

Toa poole

Ilmad hakkavad järjest kõledamaks kiskuma. Elu kisub tubaseks. Ilus oleks, kui ka hubaseks. Ja et ikka oleks, tirisin pööningult alla vana väga väsinud tumba, lõhkusin kõik, mis polnud puust, küljest, panin põhja alla, katsin riidega* ja panin kaaneks peale mõni aasta tagasi kursustel tehtud vedrupadja. Täpselt istus. Sisse said puuvillased lõngad, peale istun ise. Seljataguseks juhuslikult minu kätte sattunud aare - vana padjaümbris, mille ise täis toppisin. Sahvrist tirisin välja vana lagunenud lauakese, ajasin värvi maha, tegin jalgu veidi lühemaks, vandusin, sest üks jalg on koide poolt eriti ära aetud. Töö pole veel lõppenud, peaksin selle liigestest lahti võtma, ussitanud jala tervega asendama, asja uuesti kokku liimima ja millegagi pealt töötlema (peits, vaha, õli, lakk vms?). Aga küll jõuab. 

Tumbal istudes on kena telekat vaadata. Muliseb rahustavalt, tegelased sõeluvad edasi-tagasi, aeg-ajalt toimub tegevus ka teleka kaanel. Loodetavasti ei jõua see paks karvane tagumik teleka kaant sisse istuda. Samas on käeulatuses ka igapäevaselt tarvilised tööriistad - kruvikeeraja, mõõdulint, tikud... Mõnigi oluline ese on kaadrist välja jäänud, nagu te isegi näete.

 Telekas on üks häbelik tegelane. Tegelikult mitu, aga teisi oli veel kehvem pildile saada.

* Riie ei ole päriselt must, nagu pildil paistab, vaid lillemustriga.