;D

Täna algas minu isiklik suvi. Pauguga. Toimus kauaoodatud külaskäik (või oleks õigem öelda palverännak, tuletades Kaaba kivi meelde?) Kurjavaimu kivi, Heavaimu kivi ja veel 2 kenakese ohvrikivi juurde. Ühtlasi kingiti mulle isiklik portatiivne ohvrikivi, roosa ja lohukesega, nagu peab. Esimene roaohver värskele kivile sai ka toodud, tilga õlle näol nimelt ;D

Kutse (parandatud versioon)

Kutsun kõiki huvilisi Tartumaa Tervisespordikeskusse (tuntud ka Elva lasketiiruna) LASKESPORDINÄDALALE! Tuleva nädala jooksul teisipäevast pühapäevani (31. mai - 5. juuni) saab siin kas väga odavalt või hoopis tasuta proovida erinevaid relvi. Vibulaskmine, laserlaskmine ja scatt on tasuta, püstolit ja õhupüssi proovides tuleb moon kinni maksta. Võimalik on väikse raha eest ka võistlusest osa võtta, see summa läheb siis võidufondi. Argipäeviti oodatakse kõiki kell 14.00-19.00, nädalavahetusel kell 11.00-15.00. Mina olen suuremalt osalt vibutiirus.

Kohtumiseni!

Rahvaste sõprus

Elvas on Euroopa naabrite päevad. Soomlasi, rootslasi, leedukaid... Täna on teine päev kolmest. Käisime meiegi oma kooriga sõpruskontserdil laulmas. Lauluväljakul olid kuulamas-vaatamas ainult mõned esinejate sugulased ja need esinejad, kes veel oma järge ootasid... Nukker. Ümberkaudu oli ka midagi laada moodi, puha kõik käsitöö... Aga ostjaid sinna suurt ei sattunud, endalgi on rahakott kuu lõpu puhul vägagi hõre.

Rahvaste sõpruse sisse mahutasime ka oma selleaastased Elva puukujude talgud. Tegijaid on poole vähem, kui varasematel aastatel. Aga noh, viriseda pole midagi, vahepeal kahel aastal jäid talgud üldse ära. Sel aastal valmib uus härjapõlvlaste kaitseala (eelmine varastati ära...). Loomulikult suuremal ja uhkemal kujul ja pisut muutunud kontseptsiooniga.

Rahvaste sõpruse ja puutalgutega seoses sain eile õhtul ka üle pika aja tsiklisõitu. Nimelt tulid kaks saagijat-sõpra kaherattalistega. Oh oli hea... Meenusid mitmed varasemad sõidud, Hannesega Varbolast näiteks, terve pikk kuum päev (+28C) läbi Eesti. Või lühike, aga meeleolukas sõit kallimaga Elva lähistel, miniseelik ümber p** lipendamas... Romantika :)
Jõudsin isegi juba jälle mõelda tsikli soetamisele. Täna tundub see veel utoopia, aga kes teab, mida tulevik toob? Ükskord 20 aasta pärast olen pensionieelikust maanteehirm, pange tähele!

Uni - tarviline vara

Kuidagi ei saa öelda, et ma oleksin tööga ülekoormatud. Niiviisi suuremas plaanis vaadates. Aga töö on jaotunud ebaühtlaselt, nii et viimased 4 päeva olen rabelnud rohkem, kui muidu, neljast kaks ööd olen töö juures olnud ja päevad ka kiired (matkajuhtimised, vibulaskmised...). Kurtsin siin kaastöötajale väsimust, et vähemalt üle ühe öö tahaks ikka korralikult magada... Selle peale tema kostis: "Sa ju noor inimene, küll sa jaksad. Kui mina noor olin, sai bändiga ikka mängimas käidud, sealt hommikul otse tööle, polnud häda midagi! Nüüd ma olen vana, enam ei jõua nii...".

Ma ei tea, kas viga on minus, aga ma tõesti olen peale kehvasti puhatud ööd uimane (paar tundi üks silm ja kõrv lahti tukkumist ei ole korralik puhkus!) ja tunnen ennast halvasti... Pole ma ka nooremast peast hull pidudeskäija olnud, kes hommikuni üleval ja järgmisel päeval ka tegus. Hetkel ei meenu ühtki hommikuni kestnud pidu... Ma vist ei ole noor olnudki...

Sain eile peale pikka päeva (ja peaaegu magamata ööd) kella 21-ks koju, kukkusin jalapealt voodisse, ajasin 11 tunni pärast ennast üles, et jälle siia ööpäevaks tööle tulla... Issand, kuidas tahaks hoopis kodus olla, tasapisi toimetada, lõunal väike uinak teha! Mul ei ole siin täna peaaegu mitte midagi teha, aga magama minna ka ei saa, sest keegi lihtsalt peab letis olema ja ma olen majas üksi tööl! Ja õue ei saa ka minna! Ja siin sees on külmem, kui õues!!!

Nii, nüüd ma olen haliseda saanud, kohe parem hakkas :)

---

Ja homme lõunaks registreerus grupp vibutajaid, ma saan jälle kodust korra läbi joosta ja jälle siia tagasi! Ma tõesti juba elan siin...

Ei, ma ei vihka oma tööd. Tegelikult mulle inimesed meeldivad, ausalt. Ja see koht siin meeldib ka. Aga ikka tahaks vahel omas voodis magada... Ma ei tea enam, mida lapsed kodus teevad, kuidas koolitöödega hakkama saavad... Lähen üle mitme päeva lahtiste silmadega valgel ajal koju ja ei jõua ära imestada, mis kõik on kui kõrgeks kasvanud (muru, sõnajalad maja taga, umbrohi peenral, prügi ja tolm toanurkades, mustapesuhunnik...). Väga kummaline tunne on. Nagu oleks pikal reisil olnud. Astun väravast sisse ja imestan, kas ma elan siin?

---

Tänaseks olla jälle maailmalõppu lubatud. Noh, minu maailm algab ja lõpebki igal sekundi murdosal ikka ja jälle. Kummalisel kombel on selles teatav seaduspärasus, tekib justkui järjepidevuse tunne. Nagu vaataks üksikutest kaadritest koosnevat filmi, mis jookseb 24 (25?) kaadrit sekundis ja paistab vägagi sujuv ja ühes tükis olevat. Huvitav, kas minu elul on ka 25. kaader ja mis sellel küll olla võib? Vahel on mul tunne, et hoopis 1 kaader on nähtav ja ülejäänud 24 salastatud...

Maailmalõpp muidugi saabus, vähemalt mõnedele. Tapsin tohutu hulga sääski, kes lahtisest uksest siia leti taha minuni jõudsid. Sääselaipade kokkupühkimiseks on kobedamat pürsti vaja. Ega maailmalõpp pole naljaasi.

Raha hais

Elu veereb vaikselt töö ja kodu vahet. Ja et igavusse ära ei sureks, juhtub ikka aeg-ajalt midagi.

Üleeile kukkus meie kallis Põrr peldikuauku. Tirisin sitase loomakese sealt välja, lapsed jooksid veeämbrite ja loomašampooniga, avasid meile (sauna)uksi ja õhtu oli sisustatud. Loomakese juures oli hoolimata põhjalikust küürimisest veel mõnda aega raha lehka tunda, lapsed ei tahtnud teda enda juurde voodisse magamagi lubada.

Muud pole nagu midagi juhtunudki... Auto on katki ja liikumisraadius on hirmus väike. Maailm tõmbub mu ümber järjest pisemaks. Jalgratas on ka kahtlaselt krigisema hakanud, nutab parandaja järgi.

Kevadised depressiivsed meeleolud on õnneks rahunenud. Olen ka leidnud ühe pikaajalise eesmärgi, mille poole püüelda. Mõne lähema eesmärgi võiks veel leida.

Sauna taga

Viimsi festivalil käidud. Lõppkontserdile me ei saanud, võibolla olid mehed liiga kained. Minnes olin nii väsinud (otse töölt tulnud) et ei suutnud bussis uinuda ja iga natukese aja tagant tuli nutt peale. Päeva jooksul siiski asi paranes. Tagasisõit oli juba puhas rõõm. Sai selgeks, et igas seltskonnas on omad kiiksud. Kudzu sünnipäeval oli iga laulu refrääniks "las laine möllab torm!". Selle bussisõidu ajal olid aga tooniandjaks mehed (mina ainukese naisena seal hulgas, sest teised istusid bussi eesotsas ja püüdsid moblaraadiost eurolaulu-uudiseid). Kõik laulud, mis taktimõõdu poolest välja andsid, lauldi sõnadega "Sauna taga tiigi ääres". Terve tee. Tallinnast Kongutani (mina ainult Elvani). Isegi NLiidu hümni viis tuletati meelde ja võeti kasutusse. Eesti lipu laulu viis sobis ka väga hästi - eriliselt võimas kõla oli uute sõnadega. Üldse oli üsna erandlik bussisõit, sest tavaliselt korgitakse tagasiteel lahti kõik alkohoolne, mis päeva jooksul hangitud on. Seekord aga ainult lauldi-lauldi-lauldi, igaüks omal häälel, vägev!

Siiamaani on tähtis tunne, nagu oleks terve tee mind ülistatud - lapsepõlves kutsus isa mind Manniks ja ma arvasin kuni kooliajani tõsimeeles, et isa on selle laulu minu jaoks teinud... :) Meil oli maja tagaotsas saun, mille taga tiik, kust otse loomulikult ei puudunud ka konnad. Miku oli küll puudu, aga selle ma arvasin olevat papsi kunstilise liialduse, et laul paremini kõlaks.

Meel

Küll võib inimese meel hüplik olla! Budistid ütlevad selle kohta: ahvi meel. Nojah. Alles tundsin ennast pooletonnisena, juba tunnen ennast hoopis liblikana. Möödun peeglist ja naeratan endale, sest see tüüp seal peeglis on sümpaatne. Ja keha on liikuv ning kerge, mis sest, et sügisel veel kenasti selga läinud seelik kahtlaselt kiskuma on hakanud.

Aga see kergus on petlik. Rõõm on pinnapealne. Vaikselt, aga järjekindlalt käib minuga kaasa hall pilveke, vasaku õla taga näen teda vahetevahel vilksamisi... Ootab sobivat hetke ja hakkab jälle paisuma, kasvatab ennast ümber minu nii et ma enam värve ei näe, kevadist konnalaulu ei kuule...

Tahaksin jälle suuta tunda rõõmu, puhast, siirast, rikkumata rõõmu lihtsalt elus olemisest, maalimisest, saagimisest, trummirütmidest, kitarrihelidest ja kevadisest vihmast päiksekiirte vahel... Ma pole juba päris ammu kitarri kätte võtnud, sest iga kord, kui ma seda teen, tuleb tunne, nagu ma leinaksin midagi või kedagi. Ma pole juba päris ammu pintslit kätte võtnud, sest värvid ja mustrid ei ole mind enam kõnetanud...

Käisin ühe psühholoogiga vestlemas, lihtsalt nõu küsimas, kust võiks abi saada. Ja kuna mul suurt papirulli pole, pole ka valikuvõimalusi kuigi palju. Sain kinnitust, et olen üldiselt õigel teel - olen ise oma tarkusega juba päris kaugele jõudnud. Ja üllatavalt kosutav oli kuulda tema kogemusi - sellest, kuidas ta on sama raja läbi käinud, mida tundnud, mida arvanud, mõelnud, kuidas sellest seisust välja tulnud. Sellest, kuidas lause: "mõtle positiivselt!" on mõnikord üks mõttetumaid (nii et ütlejale virutaks hea meelega), kuidas positiivsete väidete korrutamine on enamasti täiesti kasutu, kuidas pidevalt saadab vaikne (ja vahel väga tugev) leina tunne - ma leinan iseennast, oma kadunud rõõmu.

Huvitav, kas deprekas, tänapäeva katk, oli sellisel kujul olemas ka 100, 500, 2000 aastat tagasi? Pooled mu sõbrad tuttavad (olgu, liialdasin natuke, kõigest kolmandik) on regulaarsed AD tarbijad. Kui me oleksime elanud paarsada aastat tagasi, tollastes tingimustes, kas meid oleks siis peetud loomu poolest melanhoolseteks või juba hullumeelseteks? Mis oli siis normiks? Mis on praegu normiks? Mille järgi me hindame oma psüühilist seisundit, kas see meeleseisund, mille poole püüdleme, on samasugune ulme nagu traditsiooniline tütarlapse unistus printsist valgel hobusel - happily ever after? Minu mõõdupuuks on mälestused varasest lapsepõlvest, enne pideva väsimuse ja alaväärsuse külgepookimist. Jah, selline aeg on olnud. Ma olin ka siis vaikne ja rahulik laps, vaevalt, et ma nüüdki mingiks aatomikuks saaksin - see pole mul loomuses. Aga võime tunda siirast rõõmu, mitte karta tulevikku, usaldada, oli lapsepõlves täiesti olemas. Järelikult olen ma selleks võimeline.

Juhtus jälle Maslow püramiid näppu. No pole midagi imestada, et maalimisega nii kehvad lood on - see ei ole lihtsalt oluline. Füsioloogilised vajadused on enam-vähem täidetud, aga turvalisusest kaugemale ei jõuagi, sest lihtsalt nutma ajab. Eneseteostus on kusagil püramiidi tipus ja nii kõrgel, kaugel, et seda poleks minu jaoks nagu olemaski...

---

Täna oli see päev, kui ma julgesin sel kevadel esimest korda järves redelist lahti lasta ja tibatillukese tiiru päriselt ujuda. Käed ja jalad ei kukkunudki külma pärast küljest ära. Kõhu ümber tekkis isegi mingi soojus. Ja konnad lärmasid ümberringi, nagu oleks vesi juba kuum-kuum - kõigusoojased, nagu nad on.

Emadepäev

Kuna ma olen täna tööl, oli mu ema sunnitud siia tulema, et ma teda ikka nõuetekohaselt kallistada saaksin. Ühtlasi andsin talle asutuse varudest küünla, mille ta tagasiteel surnuaiast läbi minnes vanaema (ja vanaisa ja isa ja onu...) platsile laternasse põlema sai panna.

Ise käisin eile surnuaial, siitsamast töölt minnes jalutasin läbi. Kraapisin kokku kase otsast pudenenud oksarisu, mõtisklesin omaette ja suhtlesin mõttes ka oma mälestusega esivanematest. Kõigepealt jõudsin nukrale äratundmisele, et ainus tükike maad, ainus kodu, millele mul üldse mingi õigus on, ongi seesama surnuaiaplats. Ja päriselt minu jagu (ja muidugi jätkuvalt ka kõigi teiste jagu, kes sinna enne maetud on), on see alles siis, kui ma ise seal liivas olen. Ja enne seda on mul õigus mäletada esivanemaid, kes sinna maetud on ja seda platsi hooldada (kooskõlas kõigi teiste sugulastega, hoidku taevas, et ma midagi vale koha peale ei istutaks!!!).

Mälestusega esivanematest oli üsna elav jutuajamine, vanaema oli tema kohta liigagi ergas ja tuulepäine. Vanaisa aga ütles mulle ainult kaks lauset: "Ela oma usu järgi!" .... "No siis selle järgi elagi!". Vanaisa oli juba esimese vabariigi ajast jehoovatunnistaja, vaikne kangekaelne vanamees, keda tema usu tõttu küllap ka tõrjuti. Oma usu järgi elamine võib olla vaevarikas, aga kui selle järgi ei ela, ei ole see enam elu, vaid hingeta orjus...

Ilmad on ilusad ja kerged, aga mina olen raske, justkui kaaluks 500kg. Mõte on aeglane ja tuhm, kurbus istub sees ja ei taha kuidagi kaduda. Õhtuti magama minnes on külm keres, mitu tundi läheb aega, enne kui nii soojaks saan, et magama saan jääda. Lumi on justkui läinud (mõni üksik sodine jäänus ei loe), puud on hiirekõrvus, on aasta kõige ilusam aeg. Ja mina külmetan...

Udu

Jäle elutüdimus käib vahetevahel peal. Rabelen ja rabelen, aga kuhu ma üldse suundun ja ega ma viimati eksinud pole? Ei tea.

Eesmärkidest oli paar kuud tagasi juttu. Mida ma üldse tahan? Küsi ja sulle vastatakse - kui ma midagi tahan, saan küsitava, aga ikka sellisel kujul, nagu ma ei ole võimeline vastu võtma. Ja kui ma midagi ei taha, siis ei juhtu ka midagi ja on ainult tüdimus ja väsimus.

Ma ei ole julgenud päriselt, päriselt-päriselt endale ühtegi konkreetset eesmärki seada, sest ma ei ole kindel, kui ma selle saavutan, kas see on ikka see, mida ma päriselt tahan. Ja nii ma vindungi. Iga päev mõtlen ümber, iga päev otsustan uuesti või siis ei otsusta...

Kuhu on kadunud julgus elada? On mul seda üldse kunagi olnud?

Motivatsioonikriis. Rütmiline ja regulaarne. Või siis eneseusalduskriis. On neil üldse mingit vahet? Tulemus on ju ikka sama.

Siit nurgast ja sealt nurgast

Hirmsasti tahaks kirjutada, aga ei ole nagu õieti, millest... Või noh, oleks, aga neid asju ma jälle kõva häälega ei pasunda, enne kui asjaloos mingigi selgus on.

Millest siis...?

Hommikuti vette pole enam jõudnud, sest nii ropult külm on. Ei jõua õieti nahka soojakski ajada, külma nahaga ei suuda küll vette minna. Aga küll need hommikused suplused jälle tulevad. Peale jaanipäeva viskab ikka korraks soojemaks, alati on nii olnud.

Lapsed kasvavad jätkuvalt nagu seened.

Minu kirjaoskus (mille üle ma olen kunagi lausa uhke olnud) kaob mitte enam päevade, vaid sekunditega. Kuhu need komad käisidki? Aga suur algustäht?...

Mälu on järjest hõredam. Küllap muidugi pole vajagi elada minevikus, suuremat osa sellest, mis on olnud, pole hiljem enam hädapärast tarvis. Aga lühimälu võiks siiski ju olemas olla - mis päeviti ma tööl olen jne... Ja hirmus kahju on, kui koos koledate asjadega kaovad mälust ka ilusad asjad. Ja neid on ju ka päris uhkelt olnud.

Ikka vahel juurdlen, kas oleks mõistlik minna uuesti kohtusse ja kergitada seda naeruväärset summat, mida laste isa elatiseks maksab. Samas ma tean, et tal ei ole seda eriti millestki maksta, palk on väike. Ja lapsed saavad oma isaga siiski enam-vähem läbi ka - seda suhet ka väga rikkuda ei tahaks, lastele on ta ju ikkagi oluline inimene. Aga praeguse seisuga - olgugi, et summa on tilluke, tuleb see igakuiselt tema palgast minu arvele ja seaduse järgi on ta seega oma laste kasvatamisel osaline. Mis tähendab, et hiljem on lastel kohustus oma isa vanaduspõlves üleval pidada, kui vaja. Miks peaks olema lastel kohustus oma isa suhtes, kes neile suurt midagi anda ei raatsi, nende nimel kuidagi pingutada ei viitsi? Koosolemise aegki on neil ainult suvel mõni nädal, sest sügis-, talve- ja kevadvaheajal ta neid enda juurde ei võta? Kui see otsus puudutaks ainult mind, oleks hulga lihtsam. Aga mida arvaksid asjast lapsed? Ja mis neile tegelikult hea oleks? Ma tean, et nad oma isast hoolivad. Kas see oleks kohtusse minekut väärt, kui alimendid tõstetakse seadusega ettenähtud miinimumini ja siis jääks vanamehel nii väike palk alles, et tal üldse enam mõtet tööl käia pole, mis tähendab, et ma lõpuks mitte sentigi ei saaks, ja lastel oleks isaga need hõredad suhtedki rikutud? Või olen ma liiga hella südamega?

Käisin ühte korterit vaatamas ja see käik viis mu jälle rööpast välja. Muidu oli ju kena koht, teine korrus, vesi majas, valgust ja puha... Aga... Kui ma mõtlesin, et tirin oma asjad sealt trepis üles, teisele korrusele, selleks, et seal lihtsalt mõnda aega jälle kuidagi hakkama saada ja siis jälle edasi otsida ja edasi kolida, siis hakkas mul kurb ja halb. Pealegi tahtis perenaine ühte tuba enda kasutusse jätta, ei osanud arvata, mis võiks saada praeguse mööbliga korteris ja kui palju ta üldse üüri tahab. Igati segane lugu. Nutsin pärast kodus jälle peatäie, kogusin siis ennast kokku ja uurin nüüd teisi võimalusi.

Ma olen oodanud muutust. Ma olen oodanud liikumist. Aga kunagi ei oska ette arvestada, mis selle muutusega kaasneb ja kui raske see tegelikult olla võib. Ja raskeks ei tee seda mitte käesolev situatsioon, vaid minu hõredasse mälusse alles jäänud mäletused. Korraga elan ma jälle läbi kõiki oma varasemaid korteriotsimisi, lootusetusi, alaväärsusi, kuidagi-leppimisi... Objektiivselt vaadates on mul ju praegu katus pea kohal, riie seljas, kõht täis, lapsed terved... Mis veel tahta? Ja ma olen ohanud, et ma ei taha enam mäletada neid aegu, kus ma olen olnud õnnetu. Küsi ja sulle antakse, mul on mälu muutunud jube kehvaks, eriti nendes asjades, mida ma ei taha ära unustada!

Pühapäeval olen tööl. Järjekordne maraton, seekord jooksevad. Mul kohe õnnestub saada enamus suurüritusi enda kraesse. Aga ega see halb ole, hea on, kui tööd on ja inimesed, kellega pean siin siis ohjeldamatult suhtlema, on siiski enamuses täitsa toredad.