Sain täna jälle rõõmsa üllatuse. Juhtusin lähemalt suhtlema kalli sugulasega (meie vanaemad olid õed), kellega enne on ainult poesabas "tere" vahetatud. Varasem mulje (ehk siis inimene oma mõtetes võõraste keskel) on olnud üsna tagasihoidlik, aeglane, isegi morn. Ja nüüd tuleb äkki välja, et ta on hoopis elavam inimene, liikuvam, lahtisem, südamlikum, kui ma oleksin osanud üldse arvata. Et ta oskab naerda. Mul on lõpmata hea meel, et ma temaga kontakti võtsin.
Üldse ma kogun inimesi. Minu kogus on juba päris tore hulk sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kellega tutvus, ma tunnen, teeb mind rikkamaks. Nüüd on üks veel juures. Ma olen rikas, nagu troll!
Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis vaikusest, sellest, kuidas me ühtpidi vajame ja samas kardame vaikust. Paljud, väga paljud inimesed panevad koju jõudes esimese asjana teleka käima. Et mitte jääda iseendaga üksi, vaikusse... See, mis võib välja tulla enda seest, võib olla üsna hirmutav. Kaaren sellest natuke eelmise posti kommentaaris kirjutas. Aga samas... jõuab mõte jälle tasakaaluni, kõike on ju vaja, nii vaikust kui seltsi, ümbritsevaid hääli. See vaikus, mida mina kirjeldasin, oligi vaikus, mis ei eksisteeri üldse omaette. See on vaikus, mis on kõigi helide taga. Jõekohin on nagu hõre helikangas, mis paistab (kostab) läbi. Ja samamoodi ritsikasirin, kõrte sahin, puude kohin... Ja kui nendest läbi vaadata (kuulata), on aimata teisel pool vaikust. Sellist vaikust, mis saab olla ainult helide taga. See on õnnis vaikus, selline vaikus, milles saavad hakata sündima uued mõtted, tunded, ideed, teod... See on see tühjus, millest saavad uued asjad sündima hakata. Siduv tühjus, nagu on öelnud Dan Simmons oma Hyperioni saagas.
Sellist vaikust saab kuulda ainult siis, kui helid ei ole liiga tihked. Eks see sõltub muidugi ka kuulajast. Aga - ei ole midagi meeldivamat, kui korralik väljapeetud paus heas muusikas. Trummirütmidki ju koosnevad aukudest, nii nagu kalavõrkki. Õpin tasapisi leidma tasakaalu rabelemise ja vaikselt olemise vahel. Liigne vaikus viib depressioonini, teotahe kaob, sumbub. Liigne rabelemine aga kurnab nii, et lõpuks ei saa üldse aru, kuhu joostakse ja milleks.
Kui ma nüüd vaatan jälle oma blogi pealkirja, siis kõigun ma pidevalt kaose ja tühjuse vahet. Tühjus on puhkehetk, aeg enne uute asjade sündi. Ja kaos on kõigi võimaluste ruum, ainult erinevalt tühjusest liikumises olev ruum.
Siia järele oleks ilus ära mainida, et minu töökoht on alles. Paljudes koolides ei jäeta ringe alles, Paluperas jäeti. Ma olen ka uuel hooajal Palupera põhkoolis ringiõpetaja. Natuke väiksema palgaga, nagu kõik teisedki, aga ametlikult tööl.
laupäev, 29. august 2009
pühapäev, 23. august 2009
Vaikus
Läksin üle mitme kuu kolama ja otsima rämpsu vahelt terakesi. Midagi leidsin ka. Siiani olen arvanud, et see on mu eralõbu, otsida vaikseid, rahulikke, helgeid hetki. Aga näe, juba on see teema delfisse jõudnud. Teha seda, mis hing tahab ja lihtsalt olla õnnelik.
Eelmisel nädalal oli jälle üks selline hetk, täitsin äärmiselt meeldivat tellimust kaunis kohas. Läksin hetkeks puhkama, jõge vaatama ja tundsin, kuidas vaikus mind endasse võttis. Tuul kohises, pilved jooksid üle taeva, vesi vulises, kõrred sahisesid, ritsikad saagisid nagu meeletud ja ometi oli vaikus. Õnn. Kiiret ei ole kuhugi. Ma teen seda, mis mind õnnelikuks teeb ja minu sees, minu ümber ongi õnn. Vaikus. Seda ei anna kirjeldada, ükskõik, kui palju sõnu ma ka ritta ei pane, aga ükski neist ei suuda kirjeldada vaikust. Rahu. Õnne.
Eelmisel nädalal oli jälle üks selline hetk, täitsin äärmiselt meeldivat tellimust kaunis kohas. Läksin hetkeks puhkama, jõge vaatama ja tundsin, kuidas vaikus mind endasse võttis. Tuul kohises, pilved jooksid üle taeva, vesi vulises, kõrred sahisesid, ritsikad saagisid nagu meeletud ja ometi oli vaikus. Õnn. Kiiret ei ole kuhugi. Ma teen seda, mis mind õnnelikuks teeb ja minu sees, minu ümber ongi õnn. Vaikus. Seda ei anna kirjeldada, ükskõik, kui palju sõnu ma ka ritta ei pane, aga ükski neist ei suuda kirjeldada vaikust. Rahu. Õnne.
teisipäev, 11. august 2009
Liblikad
Panin nädal tagasi Elva Linnaraamatukokku näituse üles. Pildid liblikatest. Ja juba ma kuulsin, kuidas üks kohalik kooliõpetaja oli tormanud raamatuleti juurde ja ohkinud, et on šokeeritud. Üks teine vanem daam nimetas seda pornograafiaks. Aga piltidel ongi ju ainult liblikad! Nujah, eks igaüks näeb oma rikutuse tasemel. Kokkuvõttes on tore, et need pildid inimesi puudutavad, et ma pole täiesti mõttetut ja tühja tööd teinud. Üldiselt pole need eriti kedagi ükskõikseks jätnud, enamusele meeldib, mõni üksik on šokeeritud. Kõik klapib. Nii peabki.
Järgmisel nädalal riputan fotod nendest piltidest galeriiblogisse üles.
Järgmisel nädalal riputan fotod nendest piltidest galeriiblogisse üles.
esmaspäev, 10. august 2009
Tagasi
Tegin poolele Eestile tiiru peale ja olen lõpuks tagasi.
Ilus oli. Varbolas looderdasin jälle, nagu jaksasin, saagisin 2 kuju - silma ja kõrva. Oksjon väga hästi ei läinud, aga sõidukulud sain tasa. Ja mu vana fänn (eelmistel aastatel 2 kuju ostnud) viis need 2 teistele seltsi. Muidu oli kõik, nagu peab - poole ööni üleval, Hallan lõi oma trummi lõpuks lõhki, laulsime, vahtisime tulle, püüdsime vahepeal kuidagi tööd ka teha, saime kokku inimestega, keda näebki ainult korra aastas... Osavõtjaid oli rekordiline arv: 45. Ja veel - ühele rästikule oleksin peaaegu peale astunud, 20 cm jäi puudu. Oli selline ilus, üsna noor veel, pruun. Olin seal tegelikult igal aastal madu otsinud, kui esimene kord käisin, siis nägin. Nüüd siis näitas ära, et nad seal tõesti elavad. Ja ei, ma ei karda, hoopis rikkana tunnen ennast, et mul on olnud võimalus vahtida erinevate madudega tõtt.
Laululaager oli seevastu eriti hõre, ainult 9. Ja madusid ei olnud. Ilmad ikka ilusad, meri sõbralik, seltskond fantastiline. Naersime nii, nagu oleks mõnda keelatud ainet tarbinud. No ma ei tea, et tõmmuriisikad oleks ümber nimetatud rõõmuriisikateks... Ja ega me polegi päris normaalsed, see kuidagi võimendub veelgi, kui kokku saame.
Koju jõudes tundus õu kuidagi eriti kitsas, isegi umbne. Ma ei taha siin elada. Aga ega mul kuhugi kiiret ka pole. Iga asi omal ajal. Siin kannatab niikaua elada küll, kui asjad paika hakkavad loksuma, põgeneda pole vaja. Tubade suhtes on meeleolu muutunud, eriti seoses väljakaevamistega ja asjade äraloopimisega. Neutraalseks on pind muutunud, enam ei häiri. Küllap on ka õue oukorda võimalik oluliselt parandada. Eks näis, mis elu toob, praegu ei jaksa rohkem ette mõelda, kui ehk pool sammu. Väljakaevamised ei ole veel päriselt lõppenud.
Ilus oli. Varbolas looderdasin jälle, nagu jaksasin, saagisin 2 kuju - silma ja kõrva. Oksjon väga hästi ei läinud, aga sõidukulud sain tasa. Ja mu vana fänn (eelmistel aastatel 2 kuju ostnud) viis need 2 teistele seltsi. Muidu oli kõik, nagu peab - poole ööni üleval, Hallan lõi oma trummi lõpuks lõhki, laulsime, vahtisime tulle, püüdsime vahepeal kuidagi tööd ka teha, saime kokku inimestega, keda näebki ainult korra aastas... Osavõtjaid oli rekordiline arv: 45. Ja veel - ühele rästikule oleksin peaaegu peale astunud, 20 cm jäi puudu. Oli selline ilus, üsna noor veel, pruun. Olin seal tegelikult igal aastal madu otsinud, kui esimene kord käisin, siis nägin. Nüüd siis näitas ära, et nad seal tõesti elavad. Ja ei, ma ei karda, hoopis rikkana tunnen ennast, et mul on olnud võimalus vahtida erinevate madudega tõtt.
Laululaager oli seevastu eriti hõre, ainult 9. Ja madusid ei olnud. Ilmad ikka ilusad, meri sõbralik, seltskond fantastiline. Naersime nii, nagu oleks mõnda keelatud ainet tarbinud. No ma ei tea, et tõmmuriisikad oleks ümber nimetatud rõõmuriisikateks... Ja ega me polegi päris normaalsed, see kuidagi võimendub veelgi, kui kokku saame.
Koju jõudes tundus õu kuidagi eriti kitsas, isegi umbne. Ma ei taha siin elada. Aga ega mul kuhugi kiiret ka pole. Iga asi omal ajal. Siin kannatab niikaua elada küll, kui asjad paika hakkavad loksuma, põgeneda pole vaja. Tubade suhtes on meeleolu muutunud, eriti seoses väljakaevamistega ja asjade äraloopimisega. Neutraalseks on pind muutunud, enam ei häiri. Küllap on ka õue oukorda võimalik oluliselt parandada. Eks näis, mis elu toob, praegu ei jaksa rohkem ette mõelda, kui ehk pool sammu. Väljakaevamised ei ole veel päriselt lõppenud.
teisipäev, 4. august 2009
Ära
Olen hetkel üksikema, st. täiesti üksi. Lapsed on paariks nädalaks teise vanaema juures. Kummaline tunne on. Imelik vabadus...
Panen homme varahommikul minema. Varbolasse. Kellel vähegi võimalik, tulge kaema, laupäevani on seal imearmas puukujutegijate kokkutulek, lõpus ka valminud kujude oksjon.
Sealt ei lähe me mitte Hiiumaale, nagu algne plaan oli, vaid hoopis Treimanisse. Ooooo, nostalgia. Läinud suvel laululaagris seal olles oli eriline aeg, kõige säravam sähvatus terve suve jooksul. Soojad ööd, meri, imeline päike, lausa hingematvalt hää seltskond. Ka sel aastal lubab ilmaprognoos laululaagri ajaks ööpäevaringset päikest. Päike ei kustu meie koori kohalt kunagi!
Panen homme varahommikul minema. Varbolasse. Kellel vähegi võimalik, tulge kaema, laupäevani on seal imearmas puukujutegijate kokkutulek, lõpus ka valminud kujude oksjon.
Sealt ei lähe me mitte Hiiumaale, nagu algne plaan oli, vaid hoopis Treimanisse. Ooooo, nostalgia. Läinud suvel laululaagris seal olles oli eriline aeg, kõige säravam sähvatus terve suve jooksul. Soojad ööd, meri, imeline päike, lausa hingematvalt hää seltskond. Ka sel aastal lubab ilmaprognoos laululaagri ajaks ööpäevaringset päikest. Päike ei kustu meie koori kohalt kunagi!
pühapäev, 2. august 2009
Väljakaevamised
Teostan juba nädal aega oma kodus arheoloogilisi väljakaevamisi. Lõppu veel ei paista. Kõigis ruumides on mingid hunnikud, mis pidevalt oma kohta muudavad, aga päris õigesse kohta minekuga venitavad, nagu jaksavad.
Algul kartsin, et ei suuda tekitada sellist piisavalt julma meeleolu, et poleks hale visata ära asju, millel pole siin tegelikult kohta. Aga nüüd olen teistpidi ummikusse jooksnud, põhimõtteliselt olen valmis kõik ära viskama ja ei saa enam hästi aru, kas mul siiski tegelikult ka midagi vaja läheb. Asjad, mis on olnud armsad, on hakanud oma väärtust kaotama. Võimalik, et see tuleb kaasa vaesusteadvuse vähenemisega. Olen arvanud pikki aastaid, et ma olen lõpmata vaene. Nüüd on see kadumas, põhimõtteliselt saaksin hakkama matkakotitäie asjadega. Ma olen asjade kuhjadest nii väsinud, et võiksin kogemata midagi olulist, vajalikku minema visata. Muidu poleks ehk üldse probleemi, aga laste jaoks olulisi asju ei saa vist päris nii julmalt käsitleda.
Sellegipoolest on tühjus hea tunne. Tühjus selles mõttes, et ma küll tegelen mateeriaga, aga see ei ole enam minu maailmas eluliselt oluline. Need on asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha, emotsioneerimine asjade teemal oleks raiskamine.
Kirjutamine on raskeks läinud, rääkimine ka. Mõtlen viimasel ajal järjest rohkem kujundites, piltides. Neid ümber jutustada päriselt ei oska, ei püüagi. Üldse olen suhtlemises hakanud tasakesi tagasi tõmbama, ei ole nagu õieti millestki rääkida. Ma lihtsalt ei suuda teistele kirjeldada, mida ma mõtlen. Ja need inimesed, kellega olen kokku trehvanud, on olnud üsna samamoodi kidakeelsed.
Siin mööbeldades on süvenenud skemaatiline nägemine, mõtlemine. Oma kujutluses võin näha kõike seda siin justkui projektina joonistatult, ruumilise võrestikuna. Ja see kandub üle kõigele, mida näen või millest mõtlen. Näen samamoodi seda, kuidas inimesed tulevad ja lähevad, kuidas kitarrihelid muudavad ümbritseva ruumi kudet. Ja kõige kummalisem on see, et väikseid asju selles struktuuris ei ole. See teeb raskeks otsustamise, kas mul neid vaja on. Kui mu taju on sellele nägemisele lülitatud, on ruum tühi. Ja olek on kiretu, kerge. Kui ma lülitan ennast tavaolekusse, on äkki kõike vaja või siis on kõik asjad armsad. Mitte midagi ei raatsi ära visata, mis siis, et ma ei mäletanud juba mitu aastat, et käesolev kola mu valdustes üldse on. Igal juhul meeldib mulle see kiretu olek rohkem, see ei väsita. Kiretu oleku all ma ei mõtle, et üldse mingeid kirgi pole, pigem on need seoses inimestega, elusolenditega, ideedega, loodusega, liikumisega, häältega, mitte asjadega.
Kirjutasin siin blogi alguses, et tahan kergemaks, selgemaks. See see tunne on, vahel tuleb raske olek ikka tagasi, kuigi õnneks järjest harvemini. Ma ei oska seda kerget olekut õieti kirjeldada, sõnadest jääb kuidagi väheks. Saan ainult vihjata. Igatahes võib vaikus ja tühjus olla vägagi nauditav. See ei tähenda üldse ilmtingimata tegevusetust, suhtlemata olemist, vaesust. Pigem on see hingeseisund, kus tekivad ideed, kus on jõud ja rahu, kus on vaikne teadmine. Vaikus ja tühjus on midagi väga kindlat, midagi liikumatut, nagu ilmapuu, mis seisab alati paigal. Ja selle ümber käib igavene tants. Aga puu ise on alati paigal, samas kohas, hoiab maad ja taevast lahus, on kõige liikuva kese, ise igavesti liikumatu, kiretu, soovideta. Ja samavõrra, mis ta on liikumatu, kiretu, on tema ümber meeletult keerlevad elumustrid.
Asju leides, puutudes, otsustades, kas neid on vaja, tulevad mälupildid läinud ajast. Ja see aeg on kuidagi kaugele jäänud, elu Tartus on justkui sadade aastate taga. Ikka veel leian KaruMatist jäänud asju, mida peaks vist tema jaoks alles hoidma, aga tegelikult häirivad need mind ja tegelikult ei tule ta enam siia nendele järele. Tegelikult ei mäleta ta neid enam ammu. See ei ole enam ammu tema kodu. See on minu kodu. Ja mul on täieline õigus teha see tühjaks, kui ta pole aasta jooksul saanud viimaseid asju ära viidud. Ja pidada tema potililli enda omaks, võtta potist tema käega kirjutatud sildid, kui need mind häirivad.
Kaks päeva on mul veel aega siin mööbeldada, siis tuleb Varbolasse minek. Ja sealt kohe Hiiumaale laululaagrisse.
Algul kartsin, et ei suuda tekitada sellist piisavalt julma meeleolu, et poleks hale visata ära asju, millel pole siin tegelikult kohta. Aga nüüd olen teistpidi ummikusse jooksnud, põhimõtteliselt olen valmis kõik ära viskama ja ei saa enam hästi aru, kas mul siiski tegelikult ka midagi vaja läheb. Asjad, mis on olnud armsad, on hakanud oma väärtust kaotama. Võimalik, et see tuleb kaasa vaesusteadvuse vähenemisega. Olen arvanud pikki aastaid, et ma olen lõpmata vaene. Nüüd on see kadumas, põhimõtteliselt saaksin hakkama matkakotitäie asjadega. Ma olen asjade kuhjadest nii väsinud, et võiksin kogemata midagi olulist, vajalikku minema visata. Muidu poleks ehk üldse probleemi, aga laste jaoks olulisi asju ei saa vist päris nii julmalt käsitleda.
Sellegipoolest on tühjus hea tunne. Tühjus selles mõttes, et ma küll tegelen mateeriaga, aga see ei ole enam minu maailmas eluliselt oluline. Need on asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha, emotsioneerimine asjade teemal oleks raiskamine.
Kirjutamine on raskeks läinud, rääkimine ka. Mõtlen viimasel ajal järjest rohkem kujundites, piltides. Neid ümber jutustada päriselt ei oska, ei püüagi. Üldse olen suhtlemises hakanud tasakesi tagasi tõmbama, ei ole nagu õieti millestki rääkida. Ma lihtsalt ei suuda teistele kirjeldada, mida ma mõtlen. Ja need inimesed, kellega olen kokku trehvanud, on olnud üsna samamoodi kidakeelsed.
Siin mööbeldades on süvenenud skemaatiline nägemine, mõtlemine. Oma kujutluses võin näha kõike seda siin justkui projektina joonistatult, ruumilise võrestikuna. Ja see kandub üle kõigele, mida näen või millest mõtlen. Näen samamoodi seda, kuidas inimesed tulevad ja lähevad, kuidas kitarrihelid muudavad ümbritseva ruumi kudet. Ja kõige kummalisem on see, et väikseid asju selles struktuuris ei ole. See teeb raskeks otsustamise, kas mul neid vaja on. Kui mu taju on sellele nägemisele lülitatud, on ruum tühi. Ja olek on kiretu, kerge. Kui ma lülitan ennast tavaolekusse, on äkki kõike vaja või siis on kõik asjad armsad. Mitte midagi ei raatsi ära visata, mis siis, et ma ei mäletanud juba mitu aastat, et käesolev kola mu valdustes üldse on. Igal juhul meeldib mulle see kiretu olek rohkem, see ei väsita. Kiretu oleku all ma ei mõtle, et üldse mingeid kirgi pole, pigem on need seoses inimestega, elusolenditega, ideedega, loodusega, liikumisega, häältega, mitte asjadega.
Kirjutasin siin blogi alguses, et tahan kergemaks, selgemaks. See see tunne on, vahel tuleb raske olek ikka tagasi, kuigi õnneks järjest harvemini. Ma ei oska seda kerget olekut õieti kirjeldada, sõnadest jääb kuidagi väheks. Saan ainult vihjata. Igatahes võib vaikus ja tühjus olla vägagi nauditav. See ei tähenda üldse ilmtingimata tegevusetust, suhtlemata olemist, vaesust. Pigem on see hingeseisund, kus tekivad ideed, kus on jõud ja rahu, kus on vaikne teadmine. Vaikus ja tühjus on midagi väga kindlat, midagi liikumatut, nagu ilmapuu, mis seisab alati paigal. Ja selle ümber käib igavene tants. Aga puu ise on alati paigal, samas kohas, hoiab maad ja taevast lahus, on kõige liikuva kese, ise igavesti liikumatu, kiretu, soovideta. Ja samavõrra, mis ta on liikumatu, kiretu, on tema ümber meeletult keerlevad elumustrid.
Asju leides, puutudes, otsustades, kas neid on vaja, tulevad mälupildid läinud ajast. Ja see aeg on kuidagi kaugele jäänud, elu Tartus on justkui sadade aastate taga. Ikka veel leian KaruMatist jäänud asju, mida peaks vist tema jaoks alles hoidma, aga tegelikult häirivad need mind ja tegelikult ei tule ta enam siia nendele järele. Tegelikult ei mäleta ta neid enam ammu. See ei ole enam ammu tema kodu. See on minu kodu. Ja mul on täieline õigus teha see tühjaks, kui ta pole aasta jooksul saanud viimaseid asju ära viidud. Ja pidada tema potililli enda omaks, võtta potist tema käega kirjutatud sildid, kui need mind häirivad.
Kaks päeva on mul veel aega siin mööbeldada, siis tuleb Varbolasse minek. Ja sealt kohe Hiiumaale laululaagrisse.
Aasta
Täpselt aasta tagasi algas midagi ilusat. Mis on selle aasta jooksul järjest ilusamaks läinud. Mis on olnud nagu kuldne virvendus mu ümber ka siis, kui tuju on halb, kui on kurb, kui on hirm, kui on valus. Selline tunne on, nagu elu enne seda oleks olnud ainult unenägu.
Mingis mõttes on mu elu viimase aasta jooksul muutunud rohkem, kui viimase 10 aastaga kokku, kuigi väliselt eriti midagi muutunud pole. Võibolla hakkan ma lihtsalt lõpuks täiskasvanuks saama.
Mingis mõttes on mu elu viimase aasta jooksul muutunud rohkem, kui viimase 10 aastaga kokku, kuigi väliselt eriti midagi muutunud pole. Võibolla hakkan ma lihtsalt lõpuks täiskasvanuks saama.
Tellimine:
Postitused (Atom)