Mõistmisest ja mõistmatusest

Mitmelt poolt (nii blogosfääris kui reaalis) olen korraga märganud kurtmist mõistmatuse üle. Eks see on kogu aeg olemas, hetkel jälle võimendunud kujul.

Taustaks - viimasel paaril päeval olen saanud teha tööd, mida on rõõm teha, ajanud asju inimestega, kellega on suurepärane kontakt (kuulataksegi teineteist ära) ja lisaks toob see mulle raha sisse. Väga meeldiv. Üks eelmise juuni postitus on õnnest, selles juunis õnnestus mul seda jälle korrata. Sama koht, samad inimesed, kellega äri ajada, meele järele töö. Eriti meeldivad mulle need inimesed, kellega on asjaajamist olnud - vana ja noorperemees. Noor on sõbralik, avatud ja niipalju, kui minul temaga asjaajamist olnud, meeldiv, rõõmus ja samas konkreetne inimene. Ja vana on vaikne, tõsine ja temast jääb millegipärast lõpmata usaldusväärne mulje. Tuleb vaikselt juurde, küsib midagi ja kuulab, kuulab, kuulab. Oma vaiksel, rahulikul, isegi märkamatul moel oli mulle organiseeritud kõik nende poolt vajalikud töövahendid (pikendusjuhe, korralik jalgealune kõrgemal saagimiseks, pintslid ja võõpamisvahendid... paar sõna ja kõik ilmub nagu nõiaväel). Kõik toimib.

Sellega võrreldes tundub kontrast tohutu, kui märkan inimesi ja suhteid, mis on pinges, suhteid, kus üks pool on millegipärast iseendast tohutu heal arvamusel ja hakkab teise vabadust piirama. Ja tegelikult ei ole asi mitte mõistmises või mõistmatuses, kui pigem võimumängudes. Võim on magus, enese jõu ja võimu tunnetamine võib pähe hakata. See teeb pimedaks ja kaob igasugune selge nägemine. Kaob mõistmine, et me kõik oleme vabad. Ja võrdsed. Meil kõigil on võrdne õigus leida oma tõde. Ja igaühe vaatepunktist võibki tõde olla erinev. Minul on õigus oma tõele, sinul on õigus oma tõele. Ja kui on ühiseid asju ajada, tuleb aktsepteerida mõlemaid tõdesid, võibolla minna teisele inimesele poolele teele vastu - kui ka teine on seda nõus tegema, saab rahulikult ühist asja ajada.

Inimene on vaba olend, teise inimese vabaduse piiramine on rumal ja maksab lõpuks ikka kätte. Mul jooksevad paralleelid ikka ja jälle mu isaga, kes oli mingis mõttes lõpmata jäik inimene. Tema tõde oli ülim ja eriarvamus ei olnud lubatud. See on mind muutnud hellaks autoritaarsete inimeste suhtes, hoian nendest eemale ja suhtlen ainult äärmisel vajadusel ja ainult distantsilt, ametlikul pinnal. Mina võin seda endale lubada, mu päris lähedaste hulgas ei ole enam kedagi, kes pähe istuks.

Igavesti äraleierdatud rääkimine - on oluline jah. Aga kui teine ei kuula? Siis ju tegelikult suhet pole, inimene vestleb iseendaga ja vestluskaaslase jutt on nagu õrn tuuleõhk, mida pärast ei mäletatagi. Olen ise olnud lausa maniakaalne rääkija, kui ma rääkima hakkasin, ei pruukinud monoloogil niipea lõppu tulla. (Kuigi ei mäleta, et oleksin olnud autoritaarne ja võimetu läbirääkimisteks - eks vanad tuttavad võivad parandada, kui ma eksin). Vähehaaval olen õppinud ka kuulama, see võib olla vägagi nauditav. Kuulan vahele segamata ja inimene vaikselt-vaikselt avaneb. Seda näha ja tunda on lõpmata hea ja soe tunne. Ega ma veel hästi oska, aga küll ma õpin. Õpin kuulama, nagu see eelkirjeldatud vanaperemees - kuulama hoolega ja panema tähele, vaikselt, eelarvamusteta.

Ma ei tea, mida peaks tegema, kui ei kuulata. Nõutakse, õiendatakse, nähakse ainult enda õigusi ja teise kohustusi. Vägisi ei saa ju kuulama panna - see on samamoodi inimese vabadus mitte kuulata, mitte mõista. Ja mida teha, kui selline inimene on perekonnas ja eemalduda ei ole võimalik? Mina eemaldusin. Ma ei näinud enam muud võimalust, oma vaimse tervise huvides jätsin mehe ja keerasin elule teise külje. Meil ei olnud ühist kinnisvara, ühiseid laene... Ja seegi lahkuminek tundus ikka väga energiakulukas. Kui meil oleks olnud rohkem jagada, kes teab, kuidas asjad läinud oleksid.

Kes teab, kas me elame üks kord või mitu, igatahes ei mäleta me rohkem, kui seda käesolevat elu. Võibolla see ongi ainus. Ja ma arvan, et elu ei tohiks raisata kurbuse ja õnnetuolemise peale. Keda see teeb õnnelikuks, kui ma olen õnnetu? Mitte kedagi. Kes on õnnelik, kui ka mina olen? Kõik lähedased. Ja need, kes ei ole lähedased, nendesse see ju ei puutu. Või kuidas?

Sigin-sagin

Ringilippamist jagub. Eelmisel nädalal käisin Vergis, kus oli õnnelikul kombel sel ajal ka Jõmmu, hakkas Piiterisse minema. Haige olin sel ajal, nohu-köha-palavik, aga lodjameeste seltsis oli hää olla ja kehv enesetunnegi läks meelest.

Laupäeval ujusime Tartu laulupeol, keegi õnneks ära ei uppunud. Sellist laulupidu pole mul veel olnud - mitmeski mõttes.

Eile õhtul käisime kooriga Ulilas Tule tulemist vaatamas ja lauluga saatmas. Päris vahva oli, ainus häiriv asjaolu oli maapind, mis oli rohkem veepind. Aga see vist käib asja juurde, sel korral ju minnaksegi läbi Eesti veeteed mööda. Ja Turm on uhke laev, ausalt öelda tunnen kaasa neile Tartu Akadeemilise Emajõe liikmetele, kes seda sõuavad. See ei ole mitte lõbusõit. Ränk töö. Vastuvoolu. Vahel ka vastutuult. Aga kindlasti selline üritus, mis surmani meelest ei lähe ja mida lastelastele rääkida.

Tulemas on lahingukooride mängud Türil (20. juuni), Vastseliina puupäevad (jaanipäevast kuu lõpuni), veel üks esinemine kooriga 30. juunil, Tallinna laulpidu jne jne. Vahepeale tuleb mahutada ka mingit tööaega. Igav juba ei hakka. Kui nüüd lõpuks hääl ka korralikult tagasi tuleks, on teine juba üle nädala läinud...

Suvevaheaeg

Viimasel ajal olen siia üsna juhuslikult kirjutanud, edaspidi vist veel juhuslikumalt. Tuleb ringisõitmist ja muidu siblimist. Esmaspäeval lähen mõneks päevaks Lahemaale, üks tööots ootab. Ja siis on jälle tohututes hulkades tulemas laulupidusid ja sellega seotud üritusi. Näiteks oleme 15. juunil Ulilas, sealt läheb mööda suurte pidustuste ja konsertide saatel laulupeo tuli - seekord veeteed mööda. Esineme meie ja ka Tõrva neidudekoor. Konguta kapelli saatel saab jälle tantsida.

Ja väike mõttejupike - kui üks koorkikaaslane õhkas Tartu laulupeo ühisproovis dirigeerima minevale Lauri Breedele tasa-tasa järele, et tal on nõrkus pikajuukseliste meeste vastu, siis jäi mu mõte sinna kuidagi pidama. Ja ma jõudsin järeldusele, et mehe juuste pikkusel, mehe enda pikkusel, laiusel, nahatoonil pole absoluutselt mingit tähtsust. Mul on nõrkus meeste vastu. Selliste meeste, kelle puhul ei teki üldse küsimustki, kas ta on mees või naine, kas ta on võibolla natuke mees, kas ta on mees ainult väljast või on see osav mulaaž, kas ta on kunagi kahelnud enda soolises identiteedis. Seega mees, keda nähes ei ole mingit kahtlust - see on mees.

Muude nõrkustega - no mõni ikka on. Näiteks indiaanlaslik profiil. Aga see nõrkus kehtib täpselt esimese kõnetamiseni, ma olen juba nii vana küll, et sellistest nõrkustest üle olla. Ja üldjuhul ei jää mul pilk peale ühelegi blondile, kuigi ka see on muutuv - kui mees on iseloomult ja olekult särav ja soe, kompenseerib see nii mõndagi. Seega jääb suhtlemise käigus alles ainult üks nõrkus - see on meeste vastu. Eriti selliste meeste vastu, kellest on aru saada, et nad ka inimesed on.