laupäev, 25. oktoober 2008

Õnn ja häda

Paar lihtsat küsimust on tekkinud kolades blogosfääris.

Miks erutavad inimesi rohkem valusad teemad? Miks ei julgeta kirjutada õnnelikest hetkedest? (Kirjutatakse ju ka, aga vähe...) Ise ju ka, olen jätnud nii mõndagi tõeliselt suurepärast üles märkimata. Millegipärast tuleb tunne, et liiga palju ei või eluga rahulolu või hoidku jumal - päris õnnelik olemist avaldada, see tekitab paksu verd.

Arutlused valusatel teemadel on loomulikult vajalikud, vägagi. Aga kuhu jäävad arutlused helgetel teemadel? Kas nendest ei saagi niimoodi kirjutada? Veider maailm, kus õnnelik olemine on haruldane ja millegipärast mitte avaldamist vääriv. Justkui oleks veidi häbi olla õnnelik... Või jätab liiga helge meeleolu mulje vähem sügavast, koguni tühisest isiksusest?

Või on hädal ja viletsusel miljon nägu ja õnnel ainult üks, nii et sellest polegi õieti midagi kirjutada?

Mäletan enda elust, üldse mitte kaugest ajast, kuidas virisemine oli põhiline suhtlemisviis. Selle mõistmine oli päris valus ja ümberõppimine käib siiamaani. Halb on rääkimist väärt ja hea käekäigu mainimine kurjast... Justkui ärasõnumisena tundus. Tuleb see siis äkki meie rahvalikest uskumustest? Kiitmine ei ole meie traditsioonis just väga soositud tegevus olnud... Sellel on teinekord pahasoovlikkuse või pugemise maik juures. Enda elu heade külgede avaldamist on suisa rumalaks peetud.

Õnn ja häda käivad kordamööda, las nad siis olla, mõlemad. Õnn on ka väärt, et teda märgata. Praegusel hetkel on mul olemas põhjust nii heaoluks kui ka hädaldamiseks. Ainus, mis ma teha saan, on valida, kummalt poolt ma enesetunde valin. Ja kas probleemid on PROBLEEMID või ainult lahendust ootavad asjaolud. Neid on ju alati.

laupäev, 18. oktoober 2008

Õnnelik

Morgiel oli hea soovitus panna kirja 20 asja (tegevust), mis teevad õnnelikuks. Vaatame, palju tuleb (mitte tähtsuse järjekorras):

  1. Lagle juuste kammimine, patside punumine, Kauril vastavalt selja silitamine
  2. Kauri ja Lagle pillimängu kuulamine
  3. Laulmine kooris, häälte kokkukõlamise tunne
  4. Suhtlemine sümpaatsete inimestega - olgu siis sõbrad või sugulased, koorikaaslased, lihtsalt toredad inimesed tänavalt, turuleti tagant...
  5. Looduses käimine, vee voolamise, puude kohina, tuule kuulamine, eriti vinge on, kui mõnda looma ka näeb
  6. Päikeselaikude liikumise jälgimine
  7. Maalimine, kui saan teha seda, mida täpselt ise tahan, joonistamine käib ka siia alla
  8. Saagimine, eriti kui tulemust ka on
  9. Saunas käimine
  10. Matkamine, eriti mitmepäevased paadimatkad hea seltskonnaga
  11. Trummimäng, eriti tore on teistega koos tümistada
  12. Mööbli ümber tõstmine, kui tulemus tundub eelnevast parem
  13. Autojuhtimine (loomulikult, kui masin on korras)
  14. Raamatukogu - suurepärane koht, aardeid otsast lõpuni täis ja ma võin kõiki neid kasutada
  15. Saelaagrites käimine - põhiliselt seltskonna pärast, inimesed on seal imelised
  16. Akvaariumiga tegelemine
  17. Muusika kuulamine, võimalusel ka ise kaasa ümisemine
  18. Hea toidu söömine, päris õnnelikuks teeb...
  19. Oma tehtud töödele kodu leidmine, olgu siis kas õiglase hinnaga müümine või kinkimine headele inimestele, kes saadud kingitusest rõõmu tunnevad
  20. Armunud olemine, eriti objekti vahetus läheduses
  21. Päike, eriti peale pikka pilvist perioodi, teeb rõõmust lausa sõgedaks
  22. Teise inimese pinges/valutava/haige selja (pea, käe, jala...) mudimine, ravimine, kui on olemas soov seda teha ja käed ise teavad, mida teha, kui see tuleb hästi välja
  23. Kord, kui ma olen üle hulga aja suutnud elamise enam-vähem korda ponnistada (see küll kahjuks kaua ei püsi)
Saigi 20 täis, isegi üle! Jee! Ma olen ikka õnnelik inimene! (kui ma just vastupidi ei tunne või parasjagu ühtegi mainitud tegevustest ei tee). Küllalt palju teen ikka ka. Järjest rohkem.

Väike teemakohane meenutus juunikuust.

reede, 17. oktoober 2008

Süüdimatu

Ma ei tea, mis minuga lahti on. Kahe nädala pärast on näitus ja mul pole ühtegi tööd... Vahepeal tuleb ärevus, aga enamasti on suur ja vaikne rahu. Ma tean, et see saab ükskord otsa. Siis tuleb paanika, sellele järgneb kohe hull tööperiood. Lõpuks saab kõik tehtud. Alati on saanud.

teisipäev, 14. oktoober 2008

Stabiliseerumine

Helikar oli terve pühapäeva siin ja koguni öö ka takkajärele. Lõpuks hakkab meie omavaheline suhe tasapisi normaliseeruma, viis aastat lahkuminekust hakkab täis saama. Päeval oli üllatavalt normaalne koos kuuri puid vedada jne.(ta andis puude jaoks koguni raha), kui õhtu hakkas jõudma, hakkas kannatus siiski otsa saama. Ma ei kannata teda ikkagi kuigi kaua välja. Ei tea, kas kunagi hakkangi. Pole ehk vajagi. Tegelikult kannatan ma oma ema sama lühikest aega välja... Õige ruttu hakkab närvidele käima...

Ööseks kupatasin ta teise tuppa madratsile magama, ikka häiris. Mis teha, võibolla ei peaks ma enam lubama tal ööd siin olla, kui ise kodus olen (seda on õnneks harva olnud). Lapsehoiu ajal muidugi võib ta ikka siin olla. Ja võibolla peaksin tema masseerimisest ka keelduma, siiani olen olnud vastutulelik, kui on abi küsitud. Ometi, mis abi see on, kui annan seda vastumeelselt. Head massaaži saab ainult siis teha, kui midagi vastu ei hakka. Jälle, jälle tuleb õppida "ei" ütlema. Liigne headus ja vastutulek on kurjast. Ikka veel ma kompan piire ja õpin läbi saama oma minevikuga, inimestega minevikust, oma möödaniku valikutega. Asi edeneb, sõgedat viha on hulga vähem. Kahetsust samuti.

Rahu

Täna oli Väikese Väeraja avamine. Kohal oli tore hulk armsaid saemehi, nii hea, nii hea oli neid jälle näha... Läbisime raja koos linnavalitsuse esindajatega ja suure hulga Elva pensionäridega. Reeda juhendamisel. Ära väsitas...

Aga pärast sai süüa ja meestega rahulikult ühe laua taga istuda, nii hea hakkas. Ilm ka säras. Ja pärast tuli Hannes mulle mõneks ajaks külla, nii hea, nii hea oli lihtsalt koos istuda, mina masseerisin tema kehvemat kätt, oli tore vaikne kohtumine. Mõned inimesed on hingele lähemad, kui päris sugulased - Hannes on suur ja tähtis osa vaimsest suguvõsast. Venna rolli täidab.

Siis tulid veel lisaks kallis naabrimees ja kallis kallis kallim külla. Justkui pidu oli! Jõime tunnikese teed, siis oli külalistel aeg minna. Suur töö hakkab lõpule jõudma - rada on avatud, nüüd on vaja veel voldik kavandada-kirjutada. Juba on hulga kergem, saab keskenduda rohkem uutele tegevustele, ideedele.

Ilus päev.

esmaspäev, 6. oktoober 2008

Kummaline päev

Tegin kultuurimajale rinnamärgi kavandi - "Elva kultuur 100". Ja oh imet, need näljarotid pakkusid mulle selle eest isegi raha! Ma olin igaks juhuks arvestanud, et sealt tulu ei tule. Ja siis küsiti, et palju ma tahan. Üle pingutada pole nendega mõtet (vanad kogemused). Küsisin siis 600-700, mille peale juhataja tegi täiesti ebatraditsioonilise käigu ja ütles, et seda on vähe. Kirjutas ise omast vabast tahtest lepingule 2000.-!!!!! Ma ei oska arvata, mis seal on juhtunud. Võibolla hakkab juhataja ametist lahkuma... Või on ta mingi trauma saanud, nii et isiksus on muutunud... Aga suund ise on muidugi tore, nii kena on saada 3x rohkem raha, kui küsitud. Nii võikski jääda.

neljapäev, 2. oktoober 2008

Kaos ja tühjus

Pusisin siin blogis piltide ja värvidega edasi ja tagasi, riputasin ka galeriisse pilte juurde. Jäin mõtlema blogi nime üle. Ja ma leidsin, et see nimi kehtib ikka veel. Selja taga on kaos, kohati ikka veel tunnen kaost keerlemas enda ümber. Samas on tühjuse maitse keelel. Häbemata hea tunne on, kui koorem jääb väiksemaks. Häbemata hea on olla vahel vaikuses ja tühjuses. Mõtlemine on tihti nauditav tegevus, väitlemine samamoodi. Mulle on alati meeldinud sõnad. Ajapikku olen õppinud ka hindama seda, kui sõnad saavad otsa - sõnu pole enam. Pole enam hinnanguid, hirme, ootusi. On Suur Vaikus. See võib tekkida millest iganes, kus iganes.

Kehvem lugu on see, et selles suures vaikuses on minu ümber ikka paras kaos, kus tuleb orienteeruda. Kaos on tekkinud osaliselt selle tõttu, et mul pole olnud korralikku märkmikku. Viimase paari nädalaga olen hakanud hüppeliselt rohkem unustama. Iga natukese aja tagant tekib mõni piinlik moment, kus ilmneb, et suur vaikus on ainult minus, ümberringi toimub midagi suure mürinaga. Ja mina olen unustanud, kellega, kus, kuna ja milleks olen lubanud kohtuda... Sest minu jaoks on aeg oma tähtsuse kaotanud. Aga ma olen 2 kooliskäija lapse ema, kellel on siiski kohustused. Pole võimalik unustada ennast vaikusse, kui tuleb täita sotsiaalseid kohustusi, aga mina ikka unustan... Selles mõttes ma pole hea ema, mul ei jagu lõpmata palju tähelepanu oma lastele. Ma ei suuda nende kodutöid iga päev piinlikult üle kontrollida (nagu olen kuulnud, teised vanemad tegevat). Ma ei suuda nendega isegi ühe laua taga süüa, sest, kurat võtaks, me ei mahu sellesse kööki ühe laua taga koos mõnusasti sööma. Mida me üldse koos teeme? Kooliperioodil?

Hoolimata pidevatest mäluaukudest on vaikus siiski hea. Ma ei mäleta, millal ma viimati depressioonist nii kaugel olin. Sest see soe pehme vaikus on nagu suur soe hoolimise suletekk, maailm pole enam kõle ja külm, hoolimiseta paik. Suur osa selles tundes on inimestel, keda olen oma ellu vastu võtnud sõpradeks, seltsimeesteks, lähedasteks. Sellel aastal on lõpuks tulnud tunne, et hakkan kodunema siin väikses linnakeses. See on võtnud üle 4 aasta. Nüüd on mul siis lõpuks turvaline sõpruskond, kelle seltsis saan ma olla just see, kes olen, pole enam vajadust salata ennast maha sobitumaks keskkonda. Ja muidugi ei saa mainimata jätta armast inimest, kelle seltsis tuleb suur soe vaikus, mõtted ja soovid lõpevad otsa ja järele jääb ainult puhas olemine. Ma tänan!

kolmapäev, 1. oktoober 2008

Uued värvid

Muutsin meelelahutuseks veidi blogi kujundust. See vastab kuidagi paremini hetke meeleoludele. Paistab, et see saabki muutuma iga natukese aja tagant - vähemalt pööripäevade paiku.

Pilt, mis sai päisesse, on liivaskulptuurist Munamäelt "Maa suudleb Taevast". Kõige selle kõrval, mis viimasel ajal ümberringi toimub (kallaletungid, vargused, üldine närvilisus), oli äkki tahtmine teha üks vaiksem ja rahulikum koht. Midagi, mis tuletaks meelde, et hellus, hoolimine ja ühtehoidmine on olemas.

Kuuloomine

Tavaliselt lähevad inimesed ogaraks täiskuu ajal, seekord on rahvas eriti närviline kuuloomise ajal. Kaarna koju tungiti, nii et Kaaren oli sunnitud kirvega oma kodu ja lähedasi kaitsma. Elva kultuurikeskuse juhataja oli toibunud oma mandlilõikusest ja ussitas hullemini kui kunagi varem, kired lõõmasid siin ja seal... Üldiselt kippusid inimesed kergemini vihastama. Mul õnnestus märgata üldisi meeleolusid enne ise neisse laskumata, jääda rahulikuks ja hoida vajadusel eemale (tubli mina!). Selle kõrval oli tore näha, et kooriproovis oli ka hulgaliselt energiat, mis ei kulunud negatiivsetele emotsioonidele, vaid särale silmades, naerule, hingestatud kooslaulmisele ja -olemisele. Päike ei kustu meie koori kohalt kunagi! (nagu Valdur suvelaagris tabavalt märkis).

Olen siin kunagi alustanud mõttekäiku, et seda, mida tehakse kuuloomise ajal, jätkatakse terve kuu. Siiani on üsna nii olnud (kuigi statistika jaoks on aeg liiga lühike). Vaatame, vaatame, mis sellest kuust sellise alguse puhul saab...